Afantaasia (vanakreeka k: ἀ- 'ilma' ja φαντασία 'kujutlus') on neurokognitiivne eripära, mida iseloomustab võimetus luua mõttes kujutluspilte. Teisisõnu on see pildilise kujutlusvõime puudumine.[1][2]
Afantaasiaga inimene ei suuda kujutleda midagi, mida ta parajasti reaalselt ei näe. Seisundit kirjeldas esimesena Francis Galton 19. sajandil [3], ent vastava erialatermini pakkus välja Adam Zeman koos kolleegidega[2] alles 2015. aastal.
Afantaasia on harvaesinev neuroloogiline fenomen; seda ei peeta haiguslikuks seisundiks, vaid neuroloogilise variatsiooni ilminguks: suurem osa afantaasiaga inimesi elab tavapärast ja täisväärtuslikku elu.[2]