Ajageograafia või aeg-ruumi geograafia on arenev transdistsiplinaarne lähenemine selliste ruumiliste ja ajaliste protsesside ja sündmuste uurimiseks nagu sotsiaalne interaktsioon, ökoloogiline interaktsioon, sotsiaalne ja keskkondlik muutuvus ning üksikisiku biograafia.[1]
Ajageograafia ei ole uuritav ala iseeenesest [2], vaid pigem integreeriv ontoloogiline raam ja visuaalne keel, milles aeg ja ruum on peamised dimensioonid dünaamiliste protsesside analüüsimiseks. Ajageograafia kasvas välja inimgeograafiast, kuid tänapäeval kasutatakse seda paljudes valdkondades, nagu transport, regionaalplaneerimine, geograafia, antropoloogia, ajakasutamisuuringud, ökoloogia, loodusteadused ja rahvatervis.[3] Ajageograafia on lähenemisviis ning iga uurija saab selle ühendada teoreetiliste lähtekohtadega vastavalt oma vajadusele.[2]