Alternatiivkommunikatsioon

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Alternatiivkommunikatsioon (Augmentatiivne ja alternatiivne kommunikatsioon (AAC) - kõnet toetav ja asendav keel/süsteem) on kommunikatsiooni valdkond, mis uurib suhtlusmeetodeid ja -vahendeid, mis toetavad või/ja asendavad tavapärast verbaalset suhtlemist. Hõlmab ka mitteverbaalse kommunikatsiooni. Rahvusvaheliselt kasutatakse lühendit AAC (augmentative and alternative communication). Leiab rakendust eripedagoogikas ja logopeedias ning omab suurt tähtsust inimestele, kellega suuline suhtlemine on raske või võimatu.

Alternatiivkommunikatsiooni puhul on korrektsiooniline suund kasutamaks ära võimalikult palju säilinud võimalusi eneseväljendamiseks ning otsida võimalusi eneseväljendamiseks läbi erinevate/ teiste meelte. Alternatiivkommunikatsiooni vahendid võivad olla graafilised (piktogrammid jne), žestikulaarsed (viipekeel, üksik viiped) või olla suunatud meelte kasutamisele, mida verbaalsel kõnelemisel ei rakendata (daktülograafia, Braille kiri).

Alternatiivkommunikatsiooni rakendatakse järgmistel juhtudel:

1. kui inimesel pole kaasasündinud või omandatud puude tõttu kõne välja arenenud;
2. kui inimesel on mõni meelepuue või tähelepanu- ja tajumisraskused (vaegnägijad, vaegkuuljad jne);
3. kui inimene küll mõistab kõnet, kuid ei suuda end arusaadavalt väljendada (afaasia, alaalia jne);
4. kui inimene vajab enda kõnelisel väljendamisel kommunikatiivset tuge;
5. kui verbaalsed keelelis-kõnelised vahendid on inimese jaoks kasutamiseks liiga rasked ja mõistmatud.