Bluusinoot

Bluusinoot (inglise keeles blue note) on afroameerika muusika kirjeldamiseks 20. sajandi alguses kasutusele võetud termin, millega džässmuusikud tähistasid lääne muusika võrdtempereeritud helisüsteemis helidest erineva helikõrgusega helisid.

Juba 1920. aastatel pandi tähele, et džässlauljad ja -instrumentalistid esitasid mažoorse diatoonilise helirea tertsi, septimit ja vahel ka kvinti veerandtoonise kõikumisega poole tooni võrra madalamalt. Bluusilauljad kasutasid glissandosid ja melisme sisaldavaid meloodiaid, mis olid intonatsioonilt sõltumatud standardses häälestuses saatepillide tonaalsest harmooniast.

Termini blue note algne päritolu pole teada. Džässmuusikat käsitlevas tekstis kasutas seda 1925. aastal esimest korda Abbe Niles ajakirjas The New Republic. Erinevalt lääne muusika perspektiivist kasutasid Ameerika lõunaosariikidest pärit bluusilauljad bluusinoodi tähenduses pigem sõnu "muretsev" (worrying) või "väänatud" (bending) noot.