Digikultuur

Digikultuur on digitaalselt ehk arvandmete kujul loodud või tagantjärele digiteeritud kultuur, mis levib digitaalseid kommunikatsioonikanaleid pidi ning leiab aset ja on tarbitud digitaalselt kujundatud keskkonnas.^[1][2]

Eristatakse digikultuuri kitsast, formalistlikku definitsiooni, mille kohaselt on see mistahes digitaalselt loodud, vahendatud või tarbitud loometöö, ja laiemat kultuurilist definitsiooni, mille järgi on digikultuur iseseisev ja uutlaadi tähendusloome moodus.^[2]

Viimase järgi tulenevad digikultuuri omadused digitaalse tehnoloogia eripäradest, mis põhjustavad sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi ja ökoloogilisi muutusi ja kutsuvad esile ühiskondlikke debatte digitaalsete õiguste ja infoühiskonna väärtuste üle.^[2][3] Laiema definitsiooni järgi võimaldab digikultuur siduda omavahel eri digitaalseid meediume alates tekstidest ja piltidest kuni multimeedia ja liitreaalsuse ning asukohapõhiste installatsioonidega kaasneva osaluskultuurini. Digitaalsusel on kultuuritarbijat võimestav roll, sest piirid kultuuri looja ja tarbija vahel digitehnoloogia pakutavate võimaluste tõttu hägustunud, koos digikultuuri andmebaasilisusega loob see võimaluse "jõuda uutmoodi poeetikani, avada elu ja ühiskonna uusi tahke".^[4]

Digikultuuri paradigmaatiliseks kujuks peetakse internetikultuuri^[2], millele on omane pinge meediatööstuse ärimudelite ja sisuloojate loomevabaduse vahel. Digikultuur lähtub tähendusloomes uusi tehnoloogiaid kasutusele võtvate kogukondade loodud praktikatest, mis muudavad võrgukäitumise kultuurilisi ja sotsiaalseid norme, mida meediatööstus omakorda püüab õiguslike vahenditega kontrolli alla võtta ning juurutada nende baasil uusi tulu ja kasumi teenimise viise. Selle tulemusel on tekkinud paralleelsed vabakultuuri ja kommertskultuuri süsteemid, mille piirid pidevalt muutuvad ning tekitavad hübriidseid kultuuriloome mudeleid.^[3]

2020. aasta oli Eestis nimetatud Digikultuuriaastaks.