See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) |
Distributism on majandusteooria, mis soovib jagada tootmisvõimalused (kapital, tööjõud, loodusressursid) nii paljude inimeste vahel kui võimalik.[1]
Distributism arenes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Üheks alustalaks olid katoliiklikud õpetused (kuigi distributism enamasti enam ei järgi neid), eriti paavst Leo XIII teos "Rerum novarum" (1891) ja paavst Pius XI teos "Quadragesimo anno" (1931).[2][3][4] See on osaliselt mõjutanud ka kristlik-demokraatlikkumaailmavaate algatatud sotsiaalset turumajandust. [5][6]
Distributism väidab, et laissez-faire kapitalism ja riigisotsialism on võrdselt rahvale kahjulikud ja võimu väikesele ringkonnale koondavad. Distributism seevastu soosib väikeseid sõltumatuid käsitöölisi ja tootjaid ja neid soosivaid meetmeid, nagu ühistud ja ettevõtte omamine kõigi tööliste poolt, aga ka väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid soosivat konkurentsiõigust ja maksureformi, näiteks monopolidevastased määrused. Kristlik-demokraatlikud erakonnad, nagu Ameerika Solidaarsuspartei, on oma majanduspoliitikas ja parteiplatvormis propageerinud distributismi kõrvuti sotsiaalse turumajandusega.[7] Austraalia Demokraatlik Tööpartei on samuti kristlik-demokraatlik erakond, mis toetab distributismi osana oma parteiplatvormist.[8]
The American Solidarity Party believes that political economy (economics) is a branch of political ethics, and therefore rejects models of economic behavior that undermine human dignity with greed and naked self-interest. We advocate for an economic system which focuses on creating a society of wide-spread ownership (sometimes referred to as 'distributism') rather than having the effect of degrading the human person as a cog in the machine.