Emergentsus või emergents (ladina keeles emergere "tekkima", "esile tulema") on lihtsate alaosade poolt tekitatud isetekkeline keerulisem korrapära.
Emergentsus on asja (entiteedi; sealhulgas omaduse või seaduse) omadus, mis seisneb selles, et ta ilmneb tänu mingite muude (tavaliselt põhilisemate) asjade olemasolule, kuid ei taandu nendele asjadele.
Emergentsuse mõistel ei ole ühtset üldtunnustatud määratlust, kuid emergentseid asju peetakse uuteks ja taandumatuteks ning sageli võetakse neid teooria põhjal ennustamatute ja seletamatutena. Tähtsaim omadus on see, et nende olemasolu on sõltuv millegi muu olemasolust ja rajaneb sellel.
Eristatakse staatilist ehk sünkroonilist ja dünaamilist ehk diakroonilist emergentsust: esimese puhul eksisteerivad emergentsed asjad samal ajal asjadega, millel nad baseeruvad, teisel juhul kujunevad nad välja aja jooksul (viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et baseerumine ei ole ainult põhjusliku iseloomuga).
Emergentsust vaadeldakse kas asjade objektiivse omadusena (ontoloogiline emergentsus) või tulenevana meie tunnetusvõime piiratusest (epistemoloogiline emergentsus). Viimase erijuht on mõisteline emergentsus, mis pannakse meie teoreetilise ja keelelise maailmapildi arvele.
Ontoloogilise emergentsuse olemasolu korral oleks ontoloogiline reduktsionism, mis ehitab maailma üles algelementidest ja nende deterministlikest mõjudest, (näiteks füsikalism) väär. Epistemoloogilise emergentsuse olemasolu korral puudub meil võimalus saada ülevaadet episteemilistest õigustussuhetest.
Emergentsete asjade olemasolu on filosoofias vaieldav. Seda pooldavat seisukohta nimetatakse emergentismiks.