Farmakogenoomika

Farmakogenoomika on teadusharu, mis uurib, kuidas inimeste geneetiline varieeruvus mõjutab ravimi toimimist. Selles on ühendatud kaks teadusharu: farmakoloogia ja genoomika.

Ravimi manustamise järel imendub see organismis. Seejärel transporditakse ravim toimimiskohta, kus see seondub oma sihtmärk-molekulidega, näiteks retseptoritega. Järgmiseks etapiks on ravimi lagundamine ehk metaboliseerimine, millele järgneb kehast väljutamine. Neid etappe ehk imendumist, jaotumist, metabolismi ja eritumist (ingl k Absorption, Distribution, Metabolism and Excretion, ADME) kirjeldab farmakokineetika. Lisaks mõjutavad ravimi toimet ravimi sihtmärgi omadused, mida kirjeldab farmakodünaamika. Nendes kõigis inimese organismis toimuvates protsessides osalevad erinevad valgud ning kui mõnes neid valke kodeerivas geenis ehk farmakogeenis esinevad sellised variatsioonid, mis muudavad valgu tavapärast funktsiooni, võib selle tulemusena inimese ravivastus muutuda.

Farmakogenoomika põhieesmärgiks on tuvastada sellised geneetilised variandid, mis mõjutavad ravimi toime tõhusust ja kõrvaltoimete esinemist. Eesmärk on muuta patsiendi ravi geneetilistel iseärasustel põhinevate soovitustega tõhusamaks ning ohutumaks. See on üks osa täppis- ehk personaalmeditsiinist.

Esimesed tähelepanekud indiviididevaheliste farmakogeneetiliste erinevuste kohta arvatakse pärinevat juba Vana-Kreekast. Pythagoras täheldas, et põldubade söömisest tekkis osadel inimestel hemolüütiline aneemia. Tänapäeval teame, et see haigus on põhjustatud glükoos-6-fosfaadi dehüdrogenaasi (G6PD) puudulikkusest. Farmakogeneetika hakkas teadusharuna arenema 1950. aastatel ning farmakogeneetika mõistet kasutas esimest korda 1959. aastal Saksa geneetik Friedrich Vogel. Termineid "farmakogenoomika" ja "farmakogeneetika" kasutatakse sageli läbisegi. Algselt oli enam kasutuses termin "farmakogeneetika", mis sarnaselt farmakogenoomikaga on samuti teadus ravivastuse pärilikust varieeruvusest, kuid enamasti keskendutakse farmakogeneetikas ravimi toimes ainult ühe geeni mõjule. Inimese genoomi projekti (Human Genome Project, HGP) käivitamine ja tehnoloogia areng kiirendasid ka ravimivastust mõjutavate variatsioonide avastamist. Samuti sai võimalikuks uurida korraga mitmete inimeste genoome, kellel esines sama ravivastus mingi ravimi toime suhtes. Farmakogeneetilised uuringud liikusid aastate jooksul üksikute geenide uurimiselt kogu genoomi hõlmava lähenemisviisini ja panid aluse farmakogenoomikale.