Filmilint ehk film on fotograafias ja filmide tegemiseks kasutatav õhuke elastne lint. Eristatakse mustvalgeid ja värvilisi positiiv- ja negatiivfilme ning värvilisi pöördfilme.
Filmilindi alus on õhuke läbipaistev elastne lint, mida nimetatakse põhimikuks ja mis oli esialgu valmistatud nitrotselluloosist, tänapäeval atsetüültselluloosist või polüestrist. Põhimik on kaetud valgustundliku kihiga, mida nimetatakse emulsiooniks.
Filme toodetakse eri riikides erinevate standardite järgi (GOST, DIN, ASA, ISO).
Levinumad filmilintide laiused on 8, 2×8, 16, 35, 60 ja 70 mm. Fotograafias kasutatakse tavaliselt 35 ja 60 mm laiusi filme ning tasafilmi ehk fotoplaate mõõtudes 9×12, 10×15, 13×18, 18×24, 24×30 ja 30×40. Tasafilm on kasutusel ka meditsiinis, röntgenipiltide tegemisel.
Fotoaparaadis või filmikaameras säritatud (valgustatud) ja hiljem laboratooriumis keemiliselt töödeldud filmilinti nimetatakse ilmutatud negatiiv- või positiivfilmiks ehk diapositiivfilmiks ehk slaidifilmiks sõltuvalt filmi lähtematerjalist.
Pöördfilmi erimenetlus võimaldab sama filmimaterjali nii ilmutada negatiivfilmiks kui pöörata positiivfilmiks. Diapositiivfilmide filmimaterjal on tavaliselt pöördfilm.
Filmilint on tavaliselt ühest või mõlemast äärisest perforeeritud, kuid toodetakse ka perforeerimata filmilinte (60 mm). Filmitööstuses lisatakse perforatsiooniaukude ja kaadri vahele jäävale alale heliribad.