Back استشراب غازي Arabic Gasna hromatografija BS Cromatografia de gasos Catalan Plynová chromatografie Czech Gaschromatographie German Gas chromatography English Cromatografía de gases Spanish کروماتوگرافی گازی FA Kaasukromatografia Finnish Chromatographie en phase gazeuse French
Gaasikromatograafia (GC) on kromatograafia meetod lenduvate ühendite segu lahutamiseks paljukordse sorptsiooni ja desorptsiooni tingimustes.
Gaasikromatograafias kasutatakse kandegaasi (H2, N2, He, Ar) voolu ainete segu kromatograafilisest täidiskolonnist või kapillaarkolonnist läbivoolutamiseks. Lahutatav proov viiakse aurustisse ja sealt edasi kolonni gaasilisel kujul kandegaasi vooluga. Seega sel meetodil saab lahutada aineid, mis aurustuvad ilma lagunemiseta. Gaasikromatograafilisi meetodeid rakendatakse põhiliselt analüütilistel, harvem preparatiivsetel eesmärkidel. Vastavaid seadmeid nimetatakse gaasikromatograafideks. Kõrvaloleval joonisel on lihtsustatult toodud gaasikromatograafilise seadme skeem. Kromatograafilise kolonni väljundis registreeritakse detektori signaal, mis on proportsionaalne komponendi kontsentratsiooniga. Signaal töödeldakse registraatoris ja tulemus esitatakse tavaliselt komponentide kontsentratsiooni ajalisele muutusele vastavate piikidena – seda tulemust nimetatakse kromatogrammiks.
Kõige tõhusamateks ja enimkasutatavateks on osutunud gaasi-vedelikukromatograafia (GLC) meetodid (tihti nimetatakse neid lihtsustatult gaasikromatograafiaks), kus ainete eraldamine toimub pikas klaasist või kvartsist kapillaarkolonnis (siseläbimõõduga mõni kümnendik millimeetrit ja pikkusega 10–50 m), mille sisepind on kaetud sobiva vedeliku (statsionaarne faas) õhukese kihiga. Selleks võivad olla mitmesuguse polaarsusega raskltlenduvad termiliselt püsivad vedelikud, nagu polüsiloksaanid, polünitriilid, polüalkoholid jt. Gaasi-vedelikukromatograafia on üks jaotuskromatograafia meetod – komponentide lahutumine toimub nende erineva vedelikus ja gaasis jaotumise alusel. Kromatografeerimise optimeerimiseks kasutatakse vajadusel lahutustsükli käigus kolonni temperatuuri või kandegaasi rõhu või kulu muutmist vastavalt etteantud ajalisele programmile. Gaasikromatograafias võib osutuda vajalikuks aine polaarsuse, lenduvuse või stabiilsuse muutmine derivatiseerimisega.
Teatud valdkondades, näiteks anorgaaniliste gaaside analüüs, kasutatakse vedelikuga imprigneerimata tahket statsionaarset faasi (Al2O3, tseoliit, polümeer). Nimetatakse seda gaasi-tahkekromatograafiaks (GSC). Siin tahke liikumatu faasi osakesed adsorbeerivad proovi komponente erinevalt.
Gaasikromatograafia meenutab fraktsioneerivat destillatsiooni, sest mõlemad protsessid eraldavad komponente nende segust: ühel juhul ainete paljukordse sorptsiooni ja desorptsiooni tingimustes ning teisel juhul paljukordse aurustumise ja kondensatsiooni tingimustes. Erinevus seisneb selles, et fraktsioneerivat destillatsiooni kasutatakse ainete eraldamiseks suures koguses, aga gaasikromatograafiat kasutatakse palju väiksemate koguste korral.