Itk

See artikkel räägib folkloori mõistest. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Itk (täpsustus).

Itk on rituaalne praktika ja tehnika, mida kasutatakse traditsioonilises kultuuris kriisiolukordade markeerimiseks ja nendest ülesaamiseks. Itkud jagatakse tavandi- ja olusikuitkudeks. Tavandiitkud on seotud elus toimuvate pöördeliste sündmustega. Sellised olukorrad on harilikult seotud surma, abiellumise, võõrsile lahkumise või taaskohtumistega. Olustikuitkudes räägitakse isiklikest kriisidest või lähedaste igapäevastest olukordadest, kus on oluline tunnete väljendamine ning enese määratlemine muutunud olukorras. Kõikidest itkuliikidest kõige vanemad on surnuitkud.

Rahvaluuleteaduslikust aspektist on itk omaette folkloorižanr ja praktika, esituslikult on tegemist iseseiseva vokaaltehnika või kõneaktiga. Itkule on omane vähem või rohkem iseloomulik meloodika, mis tavajuhtudel pole ei kõnelemine ega laulmine, vaid jääb pigem nende vahele. Oluline ja itkule omane on itku tekst, mis põhineb traditsioonilistele, sageli vägagi välja arendatud luulelistele vormelitele, mis raamivad ja kujundavad iga esituse konkreetsest olukorrast tulenevat individuaalsust ja improvisatoorsust. Itku meetrika ja värsistruktuur on reeglina suhteliselt kõikuvad.

Itku otstarve on vaatamata valdavalt individuaalsele esitusele pigem kollektiivne. Pulmades (ja siirderiitustes üldse) aitab itk asjaosalistel mõtestada toimuvaid ühiskondlikke- ja rollimuutusi, asetada end uude olukorda ja luua turvaline alus edasiseks eluks. Enam individuaalsed on nn juhuitkud, mis võivad olla esitatud üksi olles vastava meeleolu ajel.

Itkemist pole üldjuhul eraldi õpitud, suulises kultuuris on see oskus omandatud passiivselt ning ta on aktualiseerunud vastava olukorra tekkides inimese elus. Läänemeresoome rahvakultuuris on itkejad olnud valdavalt naised. Häid itkejaid on hinnatud ning nad on täitnud kogukonnas tähtsat rolli. Eesti rahvakultuuris on itk eksisteerinud muinasajal ja küllap ka hilisematel sajanditel, kuid tõenäoliselt koos reformatsiooni tulekuga on ta ideoloogilistel põhjustel avalikust kasutusest sajandite jooksul välja tõrjutud. Küll on itkemine viimaste aegadeni säilinud setudel, samuti Venemaa läänemeresoome rahvastel. Iseäranis monumentaalsed ja poeetiliselt välja arendatud on karjala ja vepsa itkud.