Kaitsepataljonid

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt okupeeritud aladel moodustatud sisejulgeolekuüksustest; Eesti Vabadussõja ajal moodustatud väeosade kohta vaata artiklit Kaitsepataljonid (Eesti Vabadussõda)

Kaitsepataljon
Tegev	1941–1943
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	administratiivalluvus SS-i Operatiivvalitsus operatiivalluvus Wehrmachti rindeväeosad
Haru	politsei
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon, u 800 meest

Kaitsepataljonid^[1] (saksa keeles Schutzmannschaft, lühendatult Schuma) olid Teise maailmasõja käigus Saksamaa relvajõudude juurde okupeeritud territooriumite Generalbezirk Estland, Generalbezirk Lettand, Generalbezirk Litauen, Generalbezirk Weißruthenien, Reichskommissariat Ostland, Reichskommissariat Ukraine elanikest lepingulisel alusel vabatahtlikest moodustatud ja 1943.–1944. aasta vahetusel politseipataljonideks ümber nimetatud väeüksused.

Enamik nendest väeosadest formeeriti rindeväegruppide tagalateenistuses vahi- ning valveteenistuse teostamiseks. Kaitsepataljone ja abipolitseiformeeringuid formeeriti enamiku Saksamaa relvajõudude poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud piirkondades. Kaitsepataljonid jagunesid otstarbe alusel: Schutzmannschaft-Front-Bataillonen (rindeüksused), Schutzmannschaft-Wach-Bataillonen (kaitseüksused), Schutzmannschaft-Erzats-Bataillonen (tagavaraüksused), Schutzmannschaft-Pionier-Bataillonen (pioneeriüksused), Schutzmannschaft-Bau-Bataillonen (ehitusüksusd).

Schutzmannschafti üksustele eraldati järjekorranumbrid: väegrupi Nord tagalapiirkonna ja Ostlandi riigikomissariaadi jaoks 1–50, väegrupi Mitte tagalapiirkonna jaoks 51–100 ning väegrupi Süd tagalapiirkonna ja Ukraina riigikomissariaadi jaoks 101–200. Pataljonide lisandudes anti ka suuremaid numbreid.

Vastavalt Saksa Korrapolitsei 22. oktoobril 1943 ilmunud määrusele kinnitati politseipataljoni struktuur. Pataljoni staapi pidi kuuluma 3 ohvitseri, 14 allohvitseri ja 7 reameest, 2 ohvitseri staatuses sakslasest ametnikku ja üks allohvitseri staatuses sakslasest ametnik. Ka kuulus staabi juurde pioneerirühm 1 ohvitseri, 10 allohvitseri ja 31 reamehega. Pataljon pidi koosnema neljast kompaniist ja igas kompaniis oli ette nähtud 5 ohvitseri (kompaniiülem ja neli rühmaülemat), 21 allohvitseri ja 115 reameest. Kokku pidi pataljoni kuuluma 24 ohvitseri, 108 allohvitseri, 498 reameest ja 3 sakslasest sõjaväe ametnikku.

Kõik kaitse- ja politseipataljonid allusid administratiivselt SS-i ja politsei kõrgeimale komandörile Reichsführer-SS Heinrich Himmlerile läbi Saksa Korrapolitsei juhi SS-Oberstgruppenführer ja Generaloberst der Polizei Kurt Daluege.

Väegrupi Nord tagalapiirkonnas formeeris kohalikke julgestusüksusi Ostlandi määratud Kõrgema SSi ja politseijuhi (1941–1944 SS-Obergruppenführer ja politseikindral Friedrich Jeckelni) ametkond ning kindralkomissariaatidesse määratud SS-i ja politseijuhid.

Lahingutegevuspiirkondades ja Wehrmachti tagalapiirkonnas olid kaitse- ja politseipataljonid operatiivselt allutatud erinevatelele Wehrmachti rinde- või tagalajulgestusüksustele.

Kaitsepataljonid formeeriti erinevate ülesannete (vahiteenistus ehk valvepolitsei (Schutzpolizei), rannakaitse, võitlus rindel ja partisanidega jms) täitmiseks, sellest ka nimelised erinevused moodustatud relvaüksustel: Politseirügement, Politseipataljon, Kaitse Vahipataljon, Kaitse Rindepataljon, Politsei Jalaväepataljon. Politseipataljone kutsuti ka hiljem rahvapäraselt kaitsepataljonideks.