Karbapeneemid on beetalaktaamantibiootikumid, mis on aktiivsed nii grampositiivsete kui gramnegatiivsete organismide suhtes. Karbapeneemid on üha enam kasutusel infektsioonide ravimisel kriitiliselt haigete patsientide puhul. Neid rakendatakse iseseisvalt või aminoglükosiidide ja vankomütsiini kaasabil. Karbapeneemid on stabiilsed laiatoimelised antibiootikumid, mis on aktiivsed ka monoravina.[1]
Karbapeneem-antibiootikumid on tienamütsiini derivaadid, mis saadakse peneemi (penitsilliini ja tsefalosporiini struktuuride hübriid) molekuli struktuuri modifitseerimisel: väävel positsioonis 1 on asendatud süsinikuga ning viieaatomilises tsüklis on 2. ja 3. süsiniku vahel kaksikside.[1]
Karbapeneemid omavad eeliseid teiste ravimite ees: aminoglükosiidide puhul on probleeme toksilisusega, nii aminoglükosiididel kui monobaktaamidel on kitsas toimespekter gramnegatiivsete organismide suhtes, penitsilliinid on ebastabiilsed, vajades inhibiitorit, mis kaitseks neid bakteriaalsete hüdrolüütiliste ensüümide toime eest.[1]