Katastrofism

Katastrofism on Maa geoloogilise kujunemise õpetus, mille kohaselt on Maa ajaloos vaheldunud rahulikud ajajärgud ja katastroofid ehk kataklüsmid, mis on muutnud maakera ilmet ning hävitanud elusa looduse kas osaliselt või täielikult.^[1] See vastandub uniformitarismile (mõnikord nimetatakse seda ka gradualismiks), mille kohaselt on Maa geoloogilised muutused välja kujunenud aeglaste protsesside, näiteks erosiooni tulemusel. Uniformitarismi pooldajad arvasid, et olevik on mineviku võti ja kõik minevikus toimunud geoloogilised protsessid (nt erosioon) sarnanesid tänapäeval toimuvatega. Praegune teaduslik konsensus on, et geoloogilises minevikus toimusid mõned katastroofid, kuid neid peetakse äärmuslikeks näideteks.

Katastrofismi pooldajad arvasid, et iga geoloogiline ajastu lõppes vägivaldsete ja ootamatute looduskatastroofidega, nagu suured üleujutused või suurte mäeahelike kiire moodustumine. Taimed ja loomad, kes elasid maailma nendes osades, kus sellised sündmused aset leidsid, surid välja ja need asendati järsult uute vormidega, kelle fossiilid määrasid geoloogilised kihid. Mõned katastrofistid püüdsid seostada vähemalt üht sellist muudatust Piiblis kirjeldatud Noa veeuputusega.

Prantsuse teadlane Georges Cuvier (1769–1832) populariseeris katastrofismi mõiste 19. sajandi alguses; ta tegi ettepaneku, et uued eluvormid on pärast piirkondlikke üleujutusi mujalt sisse kolinud, ning vältis oma teadustöös religioosseid ja metafüüsilisi spekulatsioone.^[2][3]