Killustik

Killustiku toodetakse suuremate looduskivimite ja tehiskivimite purustamisel, mille tulemusel saadakse nurgelistest tükkidest krobelise pinnaga sõmer materjal. Lähtematerjalideks kasutatakse peamiselt pae- ,graniidi- , pimsi- ja telliskivi. Tükkide läbimõõduks on enamasti 0,5–10 cm^[1]. Mahumassi järgi eristatakse tavalist pae- ja graniidikivi ning kerget pimsi-, perliidi-, keramsiidikivi.

Purustatud killustik sõelutakse ja vajadusel pestakse tolmust puhtaks. Killustik lastakse läbi erinevate sõelade, et neid eraldada kuju ja suuruse järgi. Selle tulemusel saadakse killustik, mis on läbimõõdult konkreetsetes terasuurustes, mida nimetatakse fraktsioonideks. Näiteks killustik fraktsiooniga 32-64 on väikseimad kivid alates 32 mm ja suuremad kuni 64 mm. Sõelumisprotsess algab suuremate kivide eemaldamisega. Sõelutakse kuni kivitolmuni^[2]. Sõela avade läbimõõdud on: 70 - 40 - 20 - 10 - 5 mm või 64 - 32 -16 - 8 - 4 mm^[3]. Killustiku teralist koostist kontrollitakse samuti sõelumisega.

Killustiku sorteerimisel eraldatakse suuremad kivid väikestest. Eri suurusega kivide kasutamine oleneb vajadusest. Killustik, mis koosneb suurematest kividest ehk jämekillustik on sobilik kohtades, kus võib ette tulla vajumist ja peab olema tagatud suurem kandevõime. Peenkillustik sobib näiteks betoonsegude valmistamiseks või platside kattematerjaliks, kus tugevusnäitajad ei ole olulised. Seetõttu on optimaalselt sorteeritud killustik suurema stabiilsusega ning neile on ehituses suur nõudlus.