Kivikeraamika on keraamika liik, milles saviesemed põletatakse kõrgel temperatuuril, ligikaudu 1150–1500 ˚C juures kivikõvaks, mistõttu tooted on vastupidavamad kui madalkuumuskeraamika.[2]
Ajalooliselt on kivikeraamika küll noorem kui madalkuumuskeraamika, kuna vajaliku kuumuse saavutamine ja hoidmine pika aja vältel oli tehniliselt keeruline, kuid see tehnoloogia on siiski üpris vana: Induse kultuuris valmistati kivikeraamikat suurel hulgal juba 2600–1900 eKr[3][4]. Varaseid näiteid on leitud ka Hiinast[5][6], kus tootmine muutus suuremahuliseks alates Hani dünastiast.[7][8] Keskaja alguseks oli kivikeraamika levinud teisteski Ida-Aasia kultuurides Jaapanist Korea ja Taini. Euroopas seevastu levis kivikeraamika alles hiliskeskajal, kuna siinsed põletusahjud olid vähem efektiivsed ja vajalikud saviliigid haruldasemad. Algselt oli see suurel määral Saksamaa eksporttoode.[9] Mitmete sealsete keskuste, nt Siegburgi tooteid kasutati kesk- ja varauusajal ka Eesti linnades[10]. Nõuvormidest on keskajal tuntumad kannud, näiteks jakobakannud, ja peekrid, varauusaega kuuluvad reljeefkaunistustega kannud, habemikkannud, uusaega mineraalveepudelid.
Traditsiooniliselt on Ida-Aasias liigitatud keraamika kõrg- ja madalkuumuskeraamikaks, võrdsustades kivikeraamika üldjuhul portselaniga. Kivikeraamika eristamine temperatuuriskaalal madalkuumuskeraamika (1000–1200 °C) ja portselani (1200–1400 °C) vahel paikneva keraamikaliigina pärineb Euroopast.[11]
Tänapäeval eristatakse keraamikatööstuses viit liiki kivikeraamikat: traditsioonilist, peen-, keemilist, kuumuskindlat ja elektrilist. Liigituse aluseks on nii tootmisviisid kui ka toodete otstarve, näiteks kasutatakse keemilist kivikeraamikat sageli tööstuslike hapete hoiustamiseks[12]
{{cite web}}
: CS1 hooldus: url-olek (link)
{{cite web}}
: parameetris |author=
on üldnimi (juhend); puuduv või tühi |url=
(juhend)