See artikkel vajab toimetamist. (August 2017) |
Mõistel kokni on olnud mitmeid tähendusi – nii geograafilises, sotsiaalses kui ka keelelises kontekstis. Algselt oli see linnaelanikke halvustav nimetus Inglismaal, lõpuks aga kasutati seda Londoni elanike kohta, kelle täpsem piirkondlik nimetus oli "Bow-bell kokni"[1], mis tähendas londonlasi, kes on sündinud Bow kellade kuuldekauguses (St Mary-le-Bow kirik City of Londoni Cheapside'i linnaosas). Hiljem on koknideks kutsutud East Endi elanikke või laiemalt kogu Londoni töölisklassi.
Lingvistikas nimetatakse kokni dialektiks (cockney English) traditsioonilist aktsenti või murrakut, mida kõneleb Londoni töölisklass. Viimastel aastatel on kokni dialekti eripärad levinud terve Kagu-Inglismaa kõnekeelde ja moodustanud uue keelemurde, mida kutsutakse estuary English.
Väljendit cockney kasutati esimest korda kirjalikus tekstis aastal 1362 William Langlandi poeemis "Piers Plowman" tähenduses 'väike, ebaõnnestunud muna', keskinglise keeles coken + ey (kukemuna).[2]
Sama ajastu kirjanduses esines müütiline küllusemaa Cockaigne (kirjalikes allikates alates 1305) erinevate nimekujudena, sealhulgas Cockayne, Cocknay, ja Cockney ning millega naljatledes nimetati Inglismaa pealinna Londonit.
Nimetus "kokni" pärineb inglise talupoegadelt (1520), kes kasutasid seda linnaelanikke halvustava nimetusena.
Kokni murdes kõnelejatele on omane iseloomulik hääldus ja kohati kasutatav riimuv kõnekeel, mis on aja jooksul veidi muutunud.[3][4]