Kosmokeemia

Kosmokeemia, ka keemiline kosmoloogia on aine keemilise koostise uurimine universumis ja nende koostisteni viinud protsesside uurimine.^[1] Seda tehakse peamiselt meteoriitide ja muude füüsikaliste proovide keemilise koostise uurimise kaudu.

1950. ja 1960. aastatel hakati kosmokeemiat teadusena aktsepteerima. Harold Urey, keda peetakse üheks kosmokeemia rajajaist, tegeles uurimistööga, mis viis lõpuks arusaamiseni elementide päritolust ja tähtede keemilisest arvukusest. 1956. aastal avaldasid Urey ja tema kolleeg, saksa teadlane Hans Suess esimese kosmilise arvukuse tabeli, mis sisaldas meteoriidianalüüsil põhinevaid isotoope.

Analüütiliste instrumentide, eriti massispektromeetria, jätkuv täiustamine 1960. aastatel võimaldas kosmokeemikutel teha üksikasjalikke analüüse meteoriitide elementide isotooprohkuse kohta. 1960. aastal tegi John Reynolds meteoriitides leiduvate lühiealiste nukliidide analüüsi abil kindlaks, et Päikesesüsteemi elemendid tekkisid enne Päikesesüsteemi ennast.

Meteoriidid on ühed tähtsamaid vahendeid, mis kosmokeemikutel on päikesesüsteemi keemilise olemuse uurimiseks.