Kuivatamine

Kuivatamine ehk kuivatus on vee eemaldamine tahkest, vedelast või gaasilisest ainest.

Kuivatamiseks kasutatakse kõige enam füüsikalis-keemilisi meetodeid, näiteks aurustamist, absorptsiooni, adsorptsiooni, destillatsiooni, sublimatsiooni, gaaside puhul kasutatakse ka kondenseerimist. Suurema efektiivsusega, ehkki kallimad, on keemilised meetodid, mille puhul kasutatakse vettsiduvaid (hügroskoopseid) aineid nagu CaCl₂, K₂CO₃, Al₂O₃, silikageel, Na, P₂O₅ jm. Vett siduvad agendid on kasutusel eeskätt laborites.

Kuivatamine kestab seni, kuni veeauru rõhk kuivatatava aine pinnal saab võrdseks veeauru osarõhuga ümbritsevas keskkonnas. Absoluutsele lähedase kuivuse saavutamine nõuab suletud süsteemi (näiteks eksikaator) ja paljudel juhtudel spetsiifilist käitlust.

Kuivatamist kasutatakse tihti toiduainete säilitamiseks. Kuna kuivatamine kõrgel temperatuuril kahjustab toiduainete maitset ja vähendab toiteväärtust, siis eelistatakse vaakumkuivateid, kus protsess toimub kiiremini ja madalamal temperatuuril. Veelgi parem on kasutada sublimeerimist – toiduaine külmutatakse ja seejärel kuivatatakse kõrgvaakumis.

Looduses toimub vett sisaldavate avatud süsteemide korral nende paratamatu kuivamine, mis sõltub ümbruskonna temperatuurist, tuulest, õhuniiskusest, päikesekiirgusest, kuivava materjali poorsusest, pinna omadustest jm teguritest. Suhteliselt kuiva aine, kuid suure õhuniiskuse korral toimub vastupidine protsess – aine niiskus suureneb.