 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Aprill 2024) |
Linnakirjandus (inglise keeles urban literature või urban fiction) on linnakeskkonda kujutav, linlikke teemasid käsitlev kirjandus. Linnakirjanduse hulka võib liigitada ka teosed, kus sündmustik on viidud linnakeskkonda.
Linn võib teoses figureerida kas reaalse või fiktiivse tegevuspaigana, kus sündmused aset leiavad (nt James Joyce’i „Ulysses“ kajastab tegelaskeskse romaanina inimkogemust linnas, Dublinis)[1]. Linn pole teoses vaid paik, kus sündmused toimuvad, vaid ka narratiivi aktiveeriv jõud, mis kujundab tegelastevahelisi suhteid[1]. Lisaks linnaolustiku kirjeldustele puudutab linnakirjandus linnaeluga seotud probleeme, nagu kokku ülerahvastatus, linnaelu anonüümsus, inimlik üksindus ja võõrandumine, kurnav ja rutiinne linnaruum jms[1].
Linnaruumi modernistlikku tunnetust võib leiduda eesti pagulaskirjandusest, kus linna vaadeldakse politiseeritult või siis nostalgilisest ja igatsuslikust vaatepunktist[2],[3]. Näiteks Karl Ristikivi romaan „Hingede öö“ (1953) kirjeldab Stockholmi unenäolise, reaalsusest irduva vaatepunkti kaudu; Bernard Kangro Tartu-teemalised romaanid, mis koosnevad kahest triloogiast: „Jäälätted“ (1958), „Emajõgi“ (1961), „Tartu“ (1962) ning „Kivisild“ (1963), „Must raamat“ (1965) ja „Keeristuli“ (1969)[3]. Romaan „Jäälätted“ pajatab 1930. aastate Tartu üliõpilaselust[3]. Kangro kirjutab Tartu linnast, mida peale II maailmasõda enam endisel kujul ei eksisteerinud, meenutades näiteks Tartu tänavaid, hooneid ja tudengikortereid nostalgilisest vaatepunktist[3].
Nõukogudeaegses Eestis avaldati samuti linnaainelist kirjandust, näiteks Mati Undi romaanis „Sügisball“ on tegevuspaigaks Tallinn, täpsemalt Mustamäe uusrajoon[4]. Romaani fookuses on linnaosale omased paneelmajad ja nendega seotud moderniseeruv elukeskkond, mille psühholoogiline mõju väljendub teoses Mustamäe elanikele üksilduse ja võõrandumise kaudu[4].