Mentaliteediajalugu on ajalooteaduse haru, mis hõlmab minevikus elanud inimeste mõtteviiside ehk mentaliteedi uurimist. Mentaliteediajalugu vastandatakse sageli ideedeajaloole, kuna tegeleb erinevalt viimasest mitte eliidile iseloomulike, vaid ühiskonnas laiemalt levinud mõttemallide ja ideede käsitlemisega.
Mentaliteediajalugu oma tänapäevasel kujul kerkis esile 20. sajandil ja enim seostatakse seda uurimissuunda Prantsusmaa annaalide koolkonnaga. Teedrajavaks on seejuures eelkõige peetud Lucien Febvre´ ja Marc Blochi uurimistööd. Samas on mentaliteediajaloole iseloomulike uurimisprobleemidega tegeletud juba enne annaalide koolkonda ja enne 20. sajandit.
Mentaliteediajaloole on iseloomulik minevikuühiskondadele ja -kultuuridele omaste mõttemustrite tuvastamine ning selgitamine. Allikatena võidakse kasutada mistahes allikaid, mis inimmõtlemist mingil moel vahendavad, ning metoodikas tugineda eri teadusharudest (näiteks etnoloogia, kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia, sotsiaalpsühholoogia) üle võetud meetoditele. Mentaliteediajaloo alguskümnenditel oli levinud ka kvantitatiivsete meetodite kasutamine. Aastakümnete jooksul on mentaliteediajaloo olemuse ja metodoloogia üle siiski vähe teoreetilisi diskussioone peetud ning nii puudub sellel ka üldtunnustatud metodoloogiline raamistik.