Mikrovereringe

Mikrovereringe ehk mikrotsirkulatsioon (ladina keeles microcirculatio) on koondnimetus arterioolides, verekapillaarides ja veenulites toimiva vereringe kohta.^[1]

Mikrovereringe hulka loetakse ka lümfikapillaarid.

Mikrovereringe areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii elundite lõikes, liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Mikrovereringe hulka loetud soontel on, olenevalt soone tüübist, mitmeid funktsioone täita, nagu vedeliku tasakaalu tagamine, hormoonide toimetamine endokriinnäärmetest sihtelunditesse jm.

Mikrotsirkulatsioon on füsioloogiaõpikutes käesoleval ajal üsna uus kontseptsioon. Vaidluse all on prekapillaarsfinkterite ja metarteriole kuulumine mikrovereringe hulka.

Enamiku mikrovereringe soonte seinu katab endoteel, siit kaudu (?) toimubki vere ja teiste kudede vaheline põhiline gaaside, toitainete ja metaboliitide vahetus. Ka leukotsüüdid ringlevad mikrovereringes.

Iga elundi mikrotsirkulatsioon on organiseeritud vastavalt elundi verevoolu vajadusele. Veri voolab mikrovereringesse arterioolide kaudu, läbib kapillaarid ja väljub ringest veenulite kaudu.

Mikrovereringe olemasolu võis avastada William Harvey, kuid tolleaegsed kirjeldused ei vasta tänapäevasele terminoloogiale ja ei luba paljudel uurijatel uskuda, et Harvey kirjeldas ka mikrovereringet.

Varaseima füsioloogiaõpiku sissekande mikrovereringe kirjelduse kohta võib leida Fultoni toimetatud õpiku “Howell’s Textbook of Physiology” 15. väljaandes (1946).

Mikrovereringe patoloogiaga, olenevalt soone tüübist, seostatakse inimestel arterioloskleroosi, suhkurtõbe ja põletikku.