Normandie

Normandie oli Prantsusmaa ookeaniliinilaev. See aurik ehitati Chantiers de l'Atlantique Penhoëti laevatehases Saint-Nazaire'is ning 1935. aastal liinisõite alustades oli see suurim ja kiireim reisilaev maailmas.

Laeva põhiandmed olid: brutomaht 83 423 registertonni, pikkus 313,75 m, laius 35,9 m, keskmine süvis 11,16 m, masti kõrgus 56,1 m.

Laeva inseneride seas oli ka Vene päritolu Vladimir Jurkevitš, endine laevaehitaja Venemaa keiserlikust mereväest, kes emigreerus Prantsusmaale oktoobrirevolutsiooni ajal. Tema eestvedamisel ehitati laevale tolle aja kohta uuenduslik pirnvöör koos saleda hüdrodünaamilise kerega, mis hiljem aitas saavutada suurt kiirust tunduvalt väiksema võimsusega kui teistel suurtel laevadel.

Laeva jõuseade koosnes neljast turbogeneraatorist, igaüks võimsusega 47 600 hj, mis andsid voolu neljale ahtris asuvale sõuvõlliga ühendatud elektrimootorile. Proovisõitudel ilmnes aga ka üks oluline puudus: kere lubamatult suur vibratsioon sõidu ajal. Seda viga õnnestus peale auriku teist reisi vähendada, kui laeva kolmelabalised sõukruvid asendati dokis neljalabalistega. Normandie oli esimene reisilaev, millel asus jäämägede ja teiste laevade avastamiseks algeline lokaator, uudne oli ka laeva keredisain.

Lisaks moodsale kerele ja masinatele väärisid tähelepanu ka laeva siseruumid, mille poolest omaaegne Prantsuse kiiraurik on jäänud tänaseni ületamatuks. Siseruumid äratasid vaimustust nii mõõtmete kui ka kasutatud materjalide poolest. Näiteks einestasid laeva I klassi 864 reisijat 93 m pikkuses, läbi kolme teki ulatuvas söögisaalis. Laevas olid veel restoranid, baarid, kino, saun, kaks basseini, tenniseväljakud, 380-kohaline teater jne. I klassi kajutid olid luksuslikumad kui ei iial varem, ükski kajut ei sarnanenud teisega. Samas olid laeva turismiklassi kajutid suurejoonelisemad kui mõne teise laeva I klassi omad.

29. mail 1935 alustas kiiraurik oma esimest reisi marsruudil Le Havre - New York ning ületas Atlandi ookeani 4 päeva 3 tunni ja 2 minutiga, saavutades keskmiseks kiiruseks 29,98 sõlme (55,52 km/h) ja võites ühtlasi Sinise Lindi rändauhinna. Normandie ületas sellega senise rekordiomaniku, Itaalia reisilaeva Rex aega enam kui 10 tunniga, Bremeni rekordit koguni 13 tundi.

1936. aasta augustis ületas Normandied kiiruses aga Briti vastvalminud reisilaev Queen Mary. Aasta hiljem õnnestus Normandiel oma tulemust parandada ja saada taas Sinise Lindi auhind, kuid kaotas selle uuesti oma peamisele rivaalile Queen Maryle 1938. aasta suvel.

Peale liidripositsiooni kaotust edastas Normandie kapten õnnitluse: "Braavo Queen Mary, kuni järgmise korrani".

Paraku katkestas ookeaniliinilaevade kuldaja ja kahe insenertehnilise tippsaavutuse sõbraliku konkurentsi 1939. aastal alanud teine maailmasõda.

23. augustil 1939 väljus Normandie viimast korda Le Havre'i sadamast Atlandi ookeani läänekalda suunas. Julgeolekukaalutlustel jättis Prantsuse valitsus oma esinduslaeva New Yorgi sadamasse Ameerika Ühendriikide rannavalve kaitse alla, kus see seisis kaks aastat. 1941. aasta lõpus, seoses Ameerika Ühendriikide sõtta astumisega, konfiskeerisid kohalikud ametivõimud laeva ja andsid sellele nime USS Lafayette. Alus oli plaanitud ümber ehitada vägede transpordilaevaks. 9. veebruari pärastlõunal 1942 süttis laev aga hooletu keevitamise tõttu New Yorgi sadamas põlema. Läheduses ei olnud ühtegi tulekustutit ega operatiivselt käituda oskavat inimest. Kiiresti levival tulel kulus laeva laastamiseks kõigest pool tundi. Kell 20.30 teatati, et tuli on kustutatud. Enesekindlad ameeriklased jätkasid aga hoiatustest hoolimata vee pumpamist laeva ülaossa, mistõttu suurenes laeva kreen veelgi. 10. jaanuaril kell 2.35 vajus läbi aegade üks kiiremaid ja luksuslikumaid laevu vaikselt paremale pardale. Pool tugevasti deformeerunud laevakerest jäi veest välja. Alus lammutati mõni aasta hiljem.^[1]