Radikaliseerumine on protsess, milles üksikisik või inimrühm võtab omaks äärmuslikud poliitilised, sotsiaalsed või usulised seisukohad, mis vastanduvad kehtivale korrale ja kaasaegsetele ideedele. Radikaliseerunud isiku või rühma eesmärgiks saab nende ideede või korra õõnestamine.
Protsessi käigus muutub kardinaalselt isiku hoiak ja maailmapilt, millele võib lisanduda – kuigi mitte alati – suhtumise teisenemine meetmetesse, millega tahetakse ühiskondlikku pööret ellu viia. Radikaliseerumine võib olla nii vägivaldne kui ka vägivallatu, kuigi enamasti räägitakse radikaalsusest kui vägivaldsest äärmuslusest.[1][2] Radikaliseerumisel on mitmeid põhjusi, mis võivad esineda eraldiseisvalt, kuid tavaliselt toetavad üksteist.[3][4][5]
Radikaliseerumine, mida toetavad mitu aspekti, suurendab rühma vastupidavust ning äärmuslikkust. Kuna radikaliseerumine kahjustab inimese või rühma võimet sulanduda ühiskonda ning osaleda normaalses kaasaegses majanduselus, on see protsess sotsioloogiline lõks, mis ei jäta inimesele muid võimalusi oma materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamiseks.[6]
<ref>
-silt. Viide nimega jhakU
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Schmid, A. P
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Yn4mX
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega 7l9IV
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega 1babM
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega HqvGH
on ilma tekstita.