Relatiivlause

Relatiivlause (ingl relative clause) on kõrvallause, mis algab relatiivpronoomeni või -adverbiga ning mis laiendab pealause nimisõnafraasi^[1].

a.      Olen loomult selline inimene, kes tahab kogu aeg midagi uut ehitada. Majas asub 5 äripinda ja 28 korterit, mis kõik on ehitatud ja planeeritud kvaliteetselt.^[1]

b.      Kõikjalt, kus kaste maas oli, tõusis paks udu. Nüüd, mil sõiduraha on otsas, võib kindlalt väita, et keegi on sõitnud kellegi kulul.^[1]

c.      Poiss käitus üldse veidralt, mis emale põrmugi ei meeldinud^[1].

Relatiivlause võib esineda nii kõrvallausena (Mees, kes ehitas meie maja, on juba surnud) kui ka lauselühendina (Meie maja ehitanud mees on juba surnud)^[1]. Relatiivlause koosneb nimisõnafraasi põhjast (selline inimene), laiendavast lauseosast (tahab kogu aeg midagi uut ehitada) ja relativeerijast (kes), mis seob laiendava lause tema põhjaga^[2]. Relatiivlausel ei pruugi alati põhja olla. Põhjata relatiivlause võib olla pealause alus (Kes tahab elada, peab tööd tegema), sihitis (Teen, mida tahan), määrus (Tal pole, kus olla), öeldistäide (Olgu, kes ta on). Sellisel juhul on enamasti tegu püsiühenditega.^[3]

Relatiivlause sidend ehk relativeerija seob relatiivlause pealausega ja selle vormist sõltub, millise lauseliikme funktsioon on tema põhjal relatiivlauses. Relatiivlause sidend on a) asenimisõna kes, mis, kumb mingis käändes või kaassõnaga, aseomadussõnad milline, missugune, mäherdune ja c) asemäärsõnad kuhu, kus, kust ja mil(lal).^[1] Asesõnaline sidend võib relatiivlauses olla nii alus, sihitis, öeldistäide, seotud määrus, vaba määrus kui ka täiend^[4].

Nimisõnafraasi põhja funktsioonid on olla põhilause alus ning põhja laiendava lause sihitis^[2]. Relatiivlaused jagunevad nimisõna laiendavateks relatiivlauseteks ehk täiendlauseteks ja adverbi laiendavateks relatiivlauseteks ehk määruslikeks relatiivlauseteks^[1].