Ristseos on side, mis ühendab ühe polümeerahela teisega. Side võib tüübilt olla nii kovalentne kui ka iooniline side. Polümeerahelad võivad tähendada nii sünteetilisi polümeere kui ka looduslikke (näiteks proteiinid). Ristseosel võib olla valdkonniti erinevaid tähendusi. Sünteetiliste polümeeride uurimisel tähendab ristseostumine enamasti ristseostajate kasutamist polümeeride füüsikaliste omaduste parendamiseks. Ristseostatud polümeere iseloomustatakse ristseoste tiheduse ja nende jaotuse ühtluse põhjal.[1] Bioloogias kasutatakse sõna "ristseostumine" viidates sondi kasutamisele, kui ühendatakse proteiine üksteisega.
Ristseostumist kasutatakse nii bioloogias kui ka sünteetiliste polümeeride keemias. Kuigi mõlema valdkonna puhul viidatakse polümeerahelate ühendamisele, on ristseostumise määr ja ristseostajate omadused neis erinevad.
Ristseoste lisamine pikkadele kummimolekulidele vähendab nende paindlikkust, suurendab kõvadust ja tõstab sulamistemperatuuri. Üldjuhul, mida suurem on ristseoste tihedus, seda jäigem, hapram ja kõvem on materjal.[1]