Toimetaja

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2017) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Toimetaja on kultuuri valdkonnas tegutsev töötaja, kes kogub ja korrastab kultuuris loodut enne selle avalikustamist või säilitamisele võtmist või siis juhib sellist tööd; toimetuse liige.

Töö sisu järgi on see isik, kes ametialaselt muudab (kirjutatud või kuuldava) teksti, pildi või väljapaneku jne sisu või vormi või loob kas avaldamiseks või säilitamiseks vajaliku ettevalmistava materjali;

• mingis valdkonnas (raamatute kirjastamine, perioodika avaldamine, raadio- või televisioonisaadete ettevalmistamine, hoidlatöö jm);
• mingi profiili järgi (keeletoimetaja, teadustoimetaja, publitsistikatoimetaja, raamatutoimetaja, tõlketoimetaja, reklaamitoimetaja, kunstiline toimetaja (ajakirja kujundamisega tegelev toimetaja), tehniline toimetaja (trükise trükitehnilise kujundamisega tegelev toimetaja).

Töökoha järgi:

• isik, kes tegutseb vastaval ametikohal kirjastuses, ajakirja või ajalehe, raadio või televisiooni toimetuses, raamatukogus jne. Teise maailmasõja järgses Eesti ajakirjanduses nimetati toimetajaks sisulise tööga tegelevaid töötajaid, kes töötasid osakondades või muudes asutuse allüksustes; neid võidi nimetada ka osakonnatoimetajateks jm. Toimetajate kvalifitseerituse astme ja alluvussuhete järgi eristati nooremtoimetajaid, toimetajaid ja vanemtoimetajaid.
• isik, kes juhib asutuse, selle peatoimetuse või toimetuse tööd (peatoimetaja, tegevtoimetaja, toimetuse juhataja, vastutav toimetaja). Sõjajärgses Eesti ajakirjanduses oli 1991. aastani ajakirja juhi ametinimetuseks peatoimetaja, ajalehe juhi ametinimetuseks toimetaja.

Toimetajal kui teose tegelikul korrastajal või korrastamise juhtijal on kultuuris oluline roll, sest ta aitab kaasa vastava kultuuri eri valdkondade väljakujunemisele, nende taseme tõusule, kultuuriväärtuste avalikustamisele ja säilitamisele ning soodustab üht või teist keelepoliitikat. Rahvuskultuurides on keeletoimetajal nii reguleeriv kui ka vastava rahva kultuuriteadlikkust soodustav osa. Hea keeletoimetaja tööd iseloomustab teadlikkus ja tundlikkus keele, stiili ja autori iseärasuste suhtes ja keelehoid (püüd soodustada keele teadlikku kasutamist ja luua tasakaal keele loomuliku arengu ja keele teadliku normimise vahel). Toimetajalt eeldatakse vastavat kvalifikatsiooni ja sobivaid isiksusomadusi.^[viide?]

Sisulisel ja keelelisel toimetamisel on korrastav iseloom. Toimetamise käigus viiakse toimetatav (tekst, pilt jne) kooskõlla valitsevate keelenormidega, uusimate teaduslike seisukohtadega või avaliku arvamusega, püütakse kaasa aidata autoristiili ühtlusele jm. Toimetamine toimub hea tava järgi koostöös autoriga või tema teadmisel ning muudatusi temaga enne teose avaldamist (teksti trükis avaldamist või saate eetrisse andmist jne) kooskõlastades.^[viide?] Hea tava rikkumise korral võib toimetaja tegevus muutuda tsenseerimiseks, mis võib olla kas tahtmatu ja lähtuda headest kavatsustest või siis tahtlik ja teadlik ning lähtuda mitte toimetatava paremaks muutmisest, vaid poliitilistest nõuetest, moraalireeglitest jm, millel ei ole teosega (tekstiga, pildiga) otsest seost.^[viide?]