Veehaldjad

Veehaldjas (ka vetevaim) on veekogu kaitsevaim. Eesti rahvausundi järgi oli igal veekogul - merel, jõel, järvel, allikal, kaevul - oma haldjas.^[1] Vetevaim on tegelane rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Loodusvaimudele lähedased mereemad, meretaadid, järvevanad, vete-emad ja nende tütred (tuntud Lõuna-Eestis ja saartel), vesineitsid, merineitsid, mereneiud jt olid tavaliselt heatahtlikud, kuid mõnikord karistasid veekogu reostajat.

Mõnel pool seostati veehaldjat uppunu hingega, ka tondi või kolliga, Lõuna-Eestis kuradiga. Selline veehaldjas oli pahatahtlik ja uputas inimesi, näiteks näkk. Lapsevanemad hirmutasid lapsi näkiga, et nad veekogu äärest eemale hoiaksid. Harilikult oli veehaldjas nähtav inimesena, enamasti naisena, aga ka linnu, looma või isegi esemena. Rannikukalurid tõid veehaldjatele kalaõnne saamiseks toidu- ja joogiohvreid.^[1]