17. sajand

17. sajand ehk XVII sajand pKr ehk m.a.j. on kristliku ajaarvamise seitsmeteistkümnes sajand, mis algas 1. jaanuaril 1601 ja lõppes 31. detsembril 1700.

Sel sajandil kasvas Euroopa tähtsus ja Ameerika koloniseerimine hakkas avaldama suuremat mõju. Hispaania koloniaalimpeeriumi kõrval kerkis esile Holland (Hollandi kuldajastu), mis võistles Portugali koloniaalimpeeriumiga. Tugevnesid Inglismaa ja Prantsusmaa. Moskva tsaaririik koloniseeris Siberi. Islamimaailmas kasvasid püssirohuimpeeriumid (Osmanite riik, Safaviidide riik ja Suurmogulite riik). Hiinas asendus Mingi dünastia Qingi dünastiaga. Jaapanis sai alguse Tokugawa šogunaat. Sajandi esimest poolt iseloomustasid jätkuvad ususõjad Euroopas, millest suurim oli Kolmekümneaastane sõda. Sajandi teist poolt saatsid sõjad Osmanite riigi ja kristlike Euroopa riikide vahel (Suur Türgi sõda).

Kultuurivaldkonnas domineeris barokkstiil. Asutati esimesed rahvusvahelise haardega suurettevõtted. Hoogu kogus teadusrevolutsioon.

Ajaloosündmustele 17. sajandil Eestis osutasid kõige suuremat mõju Rootsi kuningriigi suurvõimu ajastu areng ning Rootsi ja Rzeczpospolita vaheline konkurents Kesk- ja Ida-Euroopa ning Läänemere regioonis domineerimise üle. 1629. aasta Altmargi vaherahuga loovutas Rzeczpospolita kõik Väina jõest (Daugava) põhja pool asuvad Rzeczpospolita alad Rootsile. 1645. aasta Brömsebro rahulepinguga sai Rootsi enda valdusse Ojamaa, Saaremaa ja teisi alasid. 1660 omandati kontroll Ruhnu üle. Sõjalised konfliktide kõrval edenes ka hariduse andmine. Asutati esimesed gümnaasiumid, tegevust alustas Tartu Ülikool, lühikest aega tegutses Forseliuse seminar ja asutati talurahvakoole. Avati esimesed trükikojad Eesti aladel, ilmus esimene eesti keele grammatika ning peeti piiblitõlkekonverentse. Sajandi lõpetasid Suur nälg ning Põhjasõja algus.