Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog

Wellingtoni hertsog
"Wellingtoni hertsog", Thomas Lawrence'i maal (u 1815–16)
Sünninimi	Arthur Wesley
Sünniaeg	1. mai 1769 Dublin, Dublini krahvkond, Iirimaa
Surmaaeg	14. september 1852 (83-aastaselt) Walmer Castle, Kent, Inglismaa
Truudusvanne	Suurbritannia
Teenistus	Briti armee
Teenistusaeg	1787–1852
Auaste	välimarssal
Juhtinud	Briti armee
Sõjad/lahingud	Flandria kampaania Neljas Inglise-Mysore'i sõda Teine Inglise-Maratha sõda Inglismaa-sõjad Poolsaare sõda Waterloo kampaania
Abikaasa	Catherine Wellesley
Autogramm

Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog KG, GCB, GCH, PC, FRS (1. mai 1769 – 14. september 1852) oli inglise-iiri väejuht ja riigimees ning üks olulisemaid sõjaväe ja poliitikategelasi 19. sajandi Suurbritannias, muu hulgas ka Suurbritannia peaminister. Tema võit Napoleoni üle 1815. aastal toimunud Waterloo lahingus on teinud temast ühe Briti ajaloo suurima kangelase.

Wellesley sündis Iiri kuningriigis Dublinis protestantide peres. 1787. aastal võeti ta lipnikuna Briti armeesse, kus ta teenis aide-de-camp-ina järjest kahe Iirimaa lordleitnandi alluvuses. Hiljem valiti ta Iiri saadikutekoja liikmeks. 1796. aastaks oli ta armees saanud koloneliks ja osales Prantsuse revolutsioonisõdade raames Hollandis toimunud Flandria kampaanias ning Indias võideldud Neljanda Inglise-Mysore'i sõja ajal asetleidnud Seringapatami lahingus. 1799. aastal määrati ta Seringapatami ja Mysore'i kuberneriks ning saanuna 1802. aastal kindralmajori auaste, saavutas ta 1803. aastal Assaye lahingus Maratha konföderatsiooni vägede üle otsustava võidu.

Wellesley hakkas väejuhina tuntust koguma Napoleoni sõdade osana toimunud Poolsaare sõja käigus ja ülendati seetõttu 1813. aastal Prantsuse keisririigi vägede vastu võidetud Vitoria lahingu järel välimarssaliks. Pärast Napoleoni pagendamist 1814. aastal teenis ta suursaadikuna Prantsusmaal ning sai tänuna oma sõjaväeliste teenete eest Wellingtoni hertsogi tiitli. 1815. aastal nn Napoleoni saja päeva ajal juhtis ta Napoleoni vastu moodustatud seitsmenda koalitsiooni vägesid, alistades ta viimaks otsustavalt Waterloo lahingus koostöös Gebhard Leberecht von Blücheri juhitud Preisi armeega. Wellington osales oma eeskujuliku sõjaväekarjääri jooksul kokku umbes kuuekümnes lahingus.

Wellington on tuntud oma kaitsepositsiooni eelistava ja kohanemisvõimelise sõdimisstiili poolest, mille tõttu õnnestus tal mitmeid kordi väheste kaotustega võita ülekaalukate vaenuvägede vastu. Teda peetakse üheks ajaloo parimaks kaitsestrateegiks ning paljusid tema kasutatud lahinguplaane uuritakse sõjaväeakadeemiates ka tänapäeval.

Pärast oma sõjaväekarjääri naasis Wellington poliitikasse. Toori partei liikmena teenis ta kaks ametiaega Suurbritannia peaministrina, vahemikus 1828–1830 ja seejärel peaministri kohusetäitjana vähem kui kuu aega 1834. aastal. Peaministriks oleku järel oli ta kuni pensionile jäämiseni üks Suurbritannia parlamendi lordide koja juhtivtegelasi ning kuni surmani Briti armee ülemjuhataja.