Bitterlichi lihtrelaskoop

Bitterlichi lihtrelaskoop on abivahend puistu rinnaspindala valikuuringuga hindamiseks nurklugemi meetodil. Bitterlichi lihtrelaskoopi nimetatakse ka nurgašablooniks, nurklugejaks ja nurgamõõdikuks.

Bitterlichi lihtrelaskoobi leiutas ja selle kasutamise meetodi avaldas 1948. aastal Austria metsateadlane Walter Bitterlich. Selle vahendi abil on lihtne teha valikvaatlust nii, et ringproovitükil oleks suhteliselt rohkem esindatud enam huvi pakkuvad jämedamad puud.

Bitterlichi lihtrelaskoop koosneb täpse pikkusega venimatust nöörist, ketist või teleskoopvarrest, mis fikseerib loendamiseks kasutatava ava kauguse mõõtja silmast, ja selle otsa kinnitatud paindumatust plaadikesest teatud täpse laiusega ava või avadega.

Nööri, keti või varre pikkuse ja loendamiseks kasutatava ava laiuse suhe on harilikult 50 : 1 ehk 50 cm kauguse korral kasutatakse loendamiseks 1 cm laiusega ava. Täpsemaks loendamiseks kasutatakse pikemat ketti või nööri ning vastavalt ka laiemat ava. Kui plaadikesel on mitu ava, siis 50 : 1,41 suhte kasutamisel (50 cm kauguse korral 1,41 cm laiune ava) tuleb lugem õige rinnaspindala saamiseks korrutada 2-ga ja 50 : 2 suhte kasutamisel (50 cm kauguse korral 2 cm laiune ava) tuleb lugem õige rinnaspindala saamiseks korrutada 4-ga. Kasutatava ava valik sõltub sellest, milline on puistus nähtavus (puistu tihedus, valgusolud) ja kui palju puid soovitakse proovitükil mõõta. Mida väiksemat ava kasutatakse, seda rohkem puid tuleb lugemisse ja seda kauem võtab mõõtmine aega. Väiksema ava kasutamine eeldab head nähtavust, et puud ei varjaks üksteist. Valesti valitud ava korral võib tulemus olla ebatäpne. Liiga suure ava korral võib valimisse sattuda täpse tulemuse saamiseks liiga vähe puid. Sisuliselt tähendab laiema ava kasutamine väiksemat proovitüki pindala. Liiga väikse ava korral võib aga tihedama puistu korral osa puid jääda lugemata, sest need jäid vaatluspunktist vaadates mõne teise puu taha varju. Liiga väikse ava korral võib tekkida raskusi ka kaugemate puude korrektsel lugemisel, eriti hämaras, udu või saju korral. Seepärast kasutatakse laiemat ava suure tihedusega puistutes ja kitsamat ava hõredamates puistutes.

Täpse tulemuse saamiseks peab ava laiuse ja kauguse suhe täpselt paigas olema. Kett ja nöör kipuvad siiski venima või siis ei hoita neid piisavalt pingul ning ka teleskoopvarre korral võib kergesti juhtuda, et seda ei tõmmata alati täies pikkuses välja, mistõttu kaugus on ebatäpne ja see muudab kauguse ja ava suhet. Ka ei taga nöör või kett plaadikese täpselt risti asetsemist lugemise ajal (teleskoopvars on sellest puudusest vaba), mistõttu efektiivne ava muutub kitsamaks, põhjustades rinnaspindala ülehindamist. Kuigi täiesti jäiga varre kasutamine avaplaadikese kauguse fikseerimiseks oleks täpsuse mõttes parim, ei ole see soovitatav, kuna see võib ohustada silma.