Our website is made possible by displaying online advertisements to our visitors.
Please consider supporting us by disabling your ad blocker.
Eesti taluarhitektuur
Eesti taluarhitektuur (ka: Eesti talurahvaarhitektuur, Eesti maa-arhitektuur, Eesti rahvaarhitektuur) on Eesti alal maa-asulates traditsioonilistel kohalikel vormilahendustel ja materjalidel põhinev arhitektuur (taluarhitektuur).[1] Selle arhitektuuri ehedad näited on taluehitised (nt rehielamud). Rahvaarhitektuuriks loetakse kõik rajatised, millel pole arhitekti ja mille ehitamiseks on kasutatud kättesaadavaid materjale ja traditsioonilisi oskusi.[2]
Eesti rahvaarhitektuuri üks iseloomulikumaid mõjureid on reheahi ning sellest tulenevad ruumi- ja hooneplaneering. Rehemaju on praegu Eestis ligi 5700.[2] Katused kaeti enne rehepeksumasina tulekut õlgedega. Kuna masintöötlemisel saadud õled enam katusematerjaliks ei sobinud, asendati need 20. sajandi algul puitkatustega, hiljem juba tsementkividest katustega.[3]
Vanimad kirjapanekud Eesti ala küladest (sh arhitektuurist) pärinevad 13. sajandi Henriku Liivimaa kroonikast.[4]
Lisaks rehemajale ilmestavad Eesti külamaastikku mitmed kohalikku eripära rõhutavad ehitised: majandushooned ja taluõu, taluhäärberid, moonakamajad, asunikutalud, veskid, sepikojad, kõrtsid. Paljud hooned on hävinud sõdade ja okupatsiooni tõttu, teisalt on Eestis kolhoosikorra peremehetunde puudumise tõttu säilinud mujal maailmas ümberehitatud või lammutatud hooneliike.[5]
- ↑ http://ems.elnet.ee/ (vaadatud 22.10.2013)
- ↑ 2,0 2,1 Kask, Rasmus (18.10.2019). "Mida on ehituses taluarhitektuurilt õppida?". Sirp. Vaadatud 30.03.2021.
- ↑ Lutsepp, Elo (22.02.2008). "Meie talutraditsionalism". Sirp. Vaadatud 30.03.2021.
- ↑ Джонсон, Эдгар Натаниэль; Орвильь Дж. Зэйбль (1959). Введение в историю западной традиции. Бостон, Гинн.
- ↑ Alatalu, Riin (31.05.2011). "Maastik ja taluarhitektuur. Maa-arhitektuuri inventeerimine". Architecturae Naturalis. Vaadatud 31.03.2021.
Previous Page Next Page
