Eubulides (kreeka Εὑβουλίδης; 4. saj. eKr) oli vanakreeka filosoof, kes oli pärit Mileetosest Väike-Aasia rannikul.[1] Ta oli Megara Eukleidese õpilane, Megara koolkonna esindaja ja Alexinose, Euphantose ja Apollonios Kronose õpetaja.[2] Väidetavasti oli ta ka üks Demosthenese õpetajatest.[1][3]
Eubulides oli peamiselt tuntud loogikuna[4] ning Diogenes Laertios nimetab teda seitsme paradoksi sõnastajana. Nendeks on enesele viitamise problemaatikat käsitlev "Valetaja paradoks" (vanakreeka keeles ψευδόμενος), mis kuulub sisuliselt ühte Epimenidese paradoksiga, tajumise ja teadmise küsimustega tegelevad "Märkamata mehe paradoks" (vanakreeka keeles διαλανθάνος), "Elektra paradoks" ja "Maskeeritud mehe paradoks" (vanakreeka keeles ἐγκεκαλυμμένος), mõistete ebatäpsusele viitavad "Kuhja paradoks" (vanakreeka keeles σωρίτης) ja "Kiilaspea paradoks" (vanakreeka keeles φαλακρός) ning süllogistlike reeglite eiramist demonstreeriv "Sarvede paradoks" (vanakreeka keeles κερατίνης).[1] (samas nimetab Diogenes Laertios ise paar lõiku hiljem "Maskeeritud mehe paradoksi" ja "Sarvede paradoksi" autorina Diodoros Kronost)[5].
Seega pole kindel, kas paradokside autoriks oli ainuisikuliselt Eubelides. Pigem on tõenäoline, et tegemist on Megara koolkonna ühistegevusega. Seejuures kinnitab paradokside kasutamine argumenteerimisel Megara koolkonna teatavat lähedust eleaatidele, sest paradoksid on oma laadilt võrdlemisi sarnased Zenoni apooriatele.[6]
Mitmed allikad kinnitavad, et Eubulides kritiseeris Aristotelest, kuid seejuures pole täpsustatud, mil viisil see täpsemalt toimus.[7][8] Üheks hüpoteesiks on, et "Kuhja paradoks" loodi Aristotelese argumenteerimisvigade näitlikustamiseks.[9] Kindel on aga see, et Aristoteles oli Eubulidese paradoksidega hästi kursis, sest ta viitab nendele oma teoses "Sofistide ümberlükkamised" (vanakreeka keeles Σοφιστικοὶ Ἔλεγχοι).[10]