Gustav Kutsar

Gustav Kutsar (sündinud 31. jaanuaril 1965 Viljandis) on eesti vaimulik ja sõjaväelane.

Ta alustas õpinguid 1989. aastal Usuteaduse Instituudis ja ordineeriti 5. detsembril 1989 diakoniks ning 16. jaanuaril 1991 õpetajaks, teenides samal ajal Saaremaa Jaani, Karja ja Valjala kogudusi ning oli ka Muhu koguduse hooldajaõpetaja (1991–1993). 1993 sügisel tegi Kutsar Konsistooriumile ettepaneku taastada Pöide kogudus – sellega oli ajaloolise Pöide kiriku juures vaimulik elu taas aktiveerunud ^[1].

Täiesti uue koguduse, Orissaare Püha Vaimu koguduse, asutas 1994. aastal Gustav Kutsar Orissaare alevis, kus algul käidi koos eramajas. 1996. aastal rajati mere äärde Püharistile koguduse tööks vajalikud ruumid ostes selleks kohaliku põllumajandusühistu käest senise Paasiku Matkamaja.

Kohaliku omavalitsuse töös on Gustav Kutsar osalenud kahel perioodil: 1996. aastast oli ta Orissaare valla volikogu liige ning 1999–2002 Valjala vallavolikogu esimees.

Septembris 2000 määrati ta Tartu Maarja koguduse hingekarjaseks ^[2]. 2002. aastal osales reservkaplanite väljaõppel ning alustas teenistust Narva-Jõesuu Piirivalve Väljaõppekeskuse kaplanina. Täiendas end Kanadas kaplanitekoolis, mille lõpetas 2003. aastal ^[3].

Kalevi jalaväepataljoni (endine Rahuoperatsioonide Keskus) kaplanina käivitas ta 2005. aastal Missiooniperede Toetusprogammi ^[4] Avaldanud sel teemal artikleid ning hiljem neist raamatu "Missiooni varjud" ^[5].

Kutsar kaitses 2007. aastal Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna politoloogias magistritöö "Väärtuste ja väärtussüsteemide analüüs tsiviil-militaarsuhetes: Eesti näide".

3. jaanuaril 2016 pühitseti ta Kaitseväe peakaplaniks. Alates 1. novembrist 2021 arvati Gustav Kutsar reservi.