Haistmine

Haistmine ehk haistmismeel (inglise keeles olfaction) on organismide võime spetsiaalse haistmiselundi või selleks kohastunud haisterakkude abil tajuda ja eristada keskkonnas (õhus ja/või vees) levivaid keemiliste ühendite segusid ehk lõhnu.

Selgroogsetel loomadel (sealhulgas inimesel) paikneb haistmiselund koos vastavate retseptorrakkudega (haistmisretseptorneuronitega) ninaõõne haistmisepiteelis.

Selgrootutel paiknevad haistmise retseptorrakud enamasti vastavates haistmisorganites (lülijalgsetel antennides) või kehas hajusalt. Imetajatel detekteerivad haistmisretseptorrakud haistmisstiimuleid läbi OR perekonda kuuluvate G-valguga seotud retseptorvalkude.

Haistmisretseptorgeene on loomadel tavaliselt sadu, kusjuures üks haistmisretseptorrakk ekspresseerib enamasti ainult ühte kindlat tüüpi haistmisretseptorgeeni^[1].

Lõhnakontsentratsioonide tajumise võime on loomariigis sõltuvalt taksonoomilisest kuuluvusest väga varieeruv. Suhteliselt väga hea haistmismeelega loomi nimetatakse makrosmaatikuteks. Nende hulka kuuluvad paljud kiskjalised (sealhulgas koer), sõralised jmt. Suhteliselt halvema haistmismeelega loomi nimetatakse mikrosmaatikuteks. Nende hulka kuulub näiteks enamik linde; ka inimese haistmistaju on loomariigi keskmisega võrreldes nõrk.