Kalmistu

Kalmistu ehk surnuaed on paik, kuhu maetakse surnuid kas laibamatustel või tuhastatult urniga.

Kalmud ehk hauad on surnuaial tähistatud hauatähise – hauakivi, hauasamba, hauaplaadi, risti või kenotaafiga.

Sajandeid paiknesid kalmistud koos kirikutega linnade ja külade keskustes. Surnuaiad tekkisid tavaliselt ümber pühakoja, kuid ka kirikud ise olid läbi aegade hinnatud matmiskohad. Surnuaeda ümbritses tavaliselt kivist müür ning seal võisid paikneda väiksemad kabelid või luukambrid. Keskaegsetel kalmistutel seisid kivist või puust surilaternad, milles põlev tuli kaitses surnuid sümboolselt kurja eest.^[1] Maeti ida-läänesuunaliselt, sageli sängitati lahkunud ilma puusärgita, vaid surilinasse mässituna ning hauakoht märgistati puust ristiga.^[1]

Luterlikes piirkondades hakati juba 16. sajandi keskel rajama surnuaedu asulatest väljapoole.^[1] Eesti aladel keelustati kirikutesse ning külade ja linnade keskustes asuvatesse surnuaedadesse matmine 18. sajandi lõpul.^[1] 1772. aastal välja antud Vene keisrinna Katariina II ukaasi kohaselt pidid surnuaiad asuma eluhoonetest vähemalt 600 meetri kaugusel. ^[1]

Tänapäeva Eesti surnuaiad on enamasti puude, põõsaste ja teeradadega pargid.