Kvadraatnoodikiri ehk kvadraatnotatsioon, ka kvadraatneumad, oli kõrg- ja hiliskeskajal kasutusel olnud noodikirja tüüp. Nimetus tuleneb kirja kõige iseloomulikumast tunnusest, ruudukujulistest noodipeadest[1]. Tänapäevane kvadraatnotatsioon, mida kasutatakse Gregoriuse laulu nootides, rajaneb keskaegsel.[2]
Kvadraatnotatsioon kujunes diastemaatilise neumakirja põhjal välja Põhja-Prantsusmaal umbes 12. sajandi lõpul. Erinevalt hilisemast mensuraalnotatsioonist ei võimaldanud see noodipikkusi täpselt kirjeldada, kuid selle märkidest piisas modaalrütmika edasiandmiseks. Keskaja lõpul kujunes ligikaudu saksa keelealal selle põhjal gooti noodikiri ehk kabjanaelakiri (Hufnagelnotation, Hufnagelschrift), kuid kvadraatnotatsioon jäi sellega paralleelselt kasutusse.[2]