Ladina keel

Ladina keel (lingua Latina) on indoeuroopa keelkonna itali rühma kuuluv keel, mida algul kõnelesid latiinid Latiumi maakonnas, mille keskus oli Rooma.^[viide?]

Ladina keel on surnud keel, kuid ta elab edasi ladina kõnekeelest (vulgaarladina keelest) kujunenud romaani keeltes. Siiski on Euroopas tänapäeval veel umbes 100 inimest, kes on suutelised ladina keelt täiesti vabalt rääkima.^[1]

Vanimaid säilinud ladina keele mälestisi on nn duenos-inskriptsioon.

Rooma riigikeelena oli ladina keel üks tähtsamaid antiikaja keeli. Elava kõnekeelena kadus ladina keel käibelt 8. sajandil.^[2] Püsis Keskajal kiriku- ja teaduskeelena, osalt ka halduskeelena. Kuigi ladina keel on hiljem neist valdkondadest taandunud, on arstiteaduses ja bioloogias ladinakeelsed nimetused ja oskussõnad kasutusel tänapäevalgi. Ka muu sõnavara ammutamine ladina keelest jätkub. Ladina ja selle kaudu vanakreeka keele tüvesid on palju eestigi võõrsõnavaras (ladina keelest näiteks aula, kommunism, vitriin).^[viide?]

Vatikanis on ladina keel riigikeel.^[viide?]

Enamikus Euroopa keeltes kasutatakse ladina kirja, mis oli esialgu võetud kasutusele ladina keeles.^[viide?]