Ligniin

Ligniin ehk ligneen on varieeruva struktuuriga biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse materjali rakukestadest.

Maal levinud taimsest materjalist moodustavad põhimassi kolm biopolümeeri, mis on põhilised rakukesta ehitusmaterjalid. Need on tselluloos, ligniin ja hemitselluloos, vastavalt keskmiselt 33, 30 ja 20 protsenti biomassist. Puidus on nende sisaldus vastavalt 40–50%, 20–30% ja 20–30%. Erinevalt tselluloosist ja hemitselluloosist, mis on polüsahhariidid, on ligniin varieeruva struktuuriga polümeer, milles prevaleerivad aromaatsed (benseeni) tsüklid. Ligniin seondub keemiliselt hemitselluloosi polüsahhariididega, seega aitab tugevdada rakukesta ja kogu taime. Lisaks nimetatud põhikomponentidele on rakukestades mitmeid ühendeid, mis modifitseerivad selle tugevust ja läbilaskvust.

Puitumine on polüsahhariidide ja ligniini ladestumine taime raku seintesse, mille tulemusena muutub taime vars jäigaks.

Paberitööstuses on olulisel kohal ligniini tselluloosist eraldamise tehnoloogia. Seejuures on ligniin kõrvalsaadus. Puidust saadud ligniini valge pehme hügroskoopse paberitaolise kihilise massina tarvitatakse meditsiinis vati asemel. Suur osa tööstuses eraldatud ligniinist läheb kütusena põletamisele. Ligniini kasutatakse roheasfaltis.^[1] Aktuaalseks on saanud selle taastuva biopolümeeri uute kasutusvõimaluste leidmine.