Our website is made possible by displaying online advertisements to our visitors.
Please consider supporting us by disabling your ad blocker.

Responsive image


Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.

Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:

  1. võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;
  2. majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud

  1. territooriumile;
  2. rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;
  3. ressursside liigile;
  4. infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika liigitus:

  1. Korrapoliitika
  2. Struktuuripoliitika
  3. Protsessipoliitika

Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada järgmiselt:

  1. otsustusinstitutsioonid ja
  2. mõjuinstitutsioonid.

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad kontrollil, sõltumatusel ja koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid, mis on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas:

  1. elustandardi kasv;
  2. täistööhõive tööealise elanikkonna hulgas;
  3. stabiilsed hinnad;
  4. väike inflatsioon.

Võimalikud majanduspoliitika vahendid vastavalt riikliku sekkumise määrale olenevat valitsuse valitud strateegiale:

  1. kõrvalehoidvad,
  2. apelleerivad,
  3. tasakaalustavad,
  4. illustreerivad,
  5. stimuleerivad,
  6. otsustavad,
  7. osalevad,
  8. ettekirjutavad,
  9. direktiivselt planeerivad.

Majanduspoliitika valdkonnad on


Previous Page Next Page