Majoolika

Majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika.

Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ja ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese.^[1]

Majoolika on saanud nime Mallorca saare järgi, kuna 13. sajandi itaallased pidasid seda ekslikult majoolika sünnikoduks.^[1] Tegelikult leiutasid selle keraamikatehnika 6. sajandil araablased ning Mallorca oli üks neist sadamatest, kust toodangut Euroopasse toodi.^[1] Majoolikas kaunistati ajalooliselt vaagnaid, taldrikuid, kanne apteeginõusid, seina- ja põrandaplaate jne.^[1]

Eriti kuulsad ja imetletud on Valencia 13.-14. sajandi lüsterglasuuridega kaetud esemed.^[2] Mauride loodut eeskujuks võttes arendasid itaallased 15.-16. sajandil välja omapärase Itaalia majoolika tehnika.^[2] Kuulsate keskustena kujunesid välja Faenza, Firenze, Durante, Casteldurante, Veneetsia, Gubbio, Urbino ja Siena linn.^[2] Dekooris kasutati taimornamentikat, loomamotiivide ja arabeske, tihti koos nimede, sümbolite ja väljamõeldud vappidega, aga ka portreedega.^[1] Teine suund oli ajaloo- ja piiblisündmuste kujutamine. Nn istario'd pandi välja maja puhvetkapil kõrvuti hõbenõude ja portselaniga. ^[2]