Matusetoetus

Matusetoetus on ühekordne rahaline toetus matuse korraldamisega seotud kulude hüvitamiseks. Matusetoetus kui sotsiaalkindlustushüvitis sisaldub paljude Euroopa Liidu liikmesriikide (Austria, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Suurbritannia, Taani, Tšehhi) sotsiaalse kaitse süsteemis. Matusetoetust makstakse enamasti lahkunu abikaasale, lapsele, lapselapsele, vanemale või mõnele muule sugulasele, teatud juhtudel ka isikule, kes ei kuulu lahkunu perekonda.^[1]

Eestis oli matusetoetus aastatel 1999–2009 universaalne riiklik toetus, mida maksti Eesti elanikule, kes kandis matuse korraldamise kulud:

• Eesti elaniku surma korral sõltumata sellest, kas isik suri (st surm registreeriti) Eestis või välismaal, kui isik maeti Eestis;
• välismaalase surma korral, kui surm registreeriti Eestis ja isik maeti Eestis.

1. juulist 2009 lõpetati majandussurutise olukorras Eestis matusetoetuse maksmine universaalse toetusena. Juulist 2009 kuni detsembrini 2014 maksis riik matusetoetust üksnes kohalikele omavalitsustele omasteta või tundmatu inimese matuse korraldamiseks. Samas mitmed kohalikud omavalitsused kehtestasid matusetoetuse kohaliku sotsiaaltoetusena oma valla või linna vähekindlustatud isikutele lähedase inimese matuse korraldamise kulude hüvitamiseks.

1. jaanuarist 2015 taastati riikliku matusetoetuse maksmine neile majanduslikult vähekindlustatud isikutele, kes eelmise aasta jooksul vähemalt ühe korra on saanud toimetulekutoetust.^[2] Riiklikku matusetoetust maksab Sotsiaalkindlustusamet. Matusetoetust maksavad oma töötajale tema lähedase surma korral ka paljud Eesti ettevõtted.