Medeia

See artikkel on tegelasest vanakreeka mütoloogias; Euripidese tragöödia kohta vaata artiklit Medeia (näidend); ooperi kohta vaata artiklit Medeia (ooper); Delacroix' maali kohta vaata artiklit Medeia (Delacroix); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Medeia (täpsustus)

Medeia (kreeka Μήδεια, Mēdeia, gruusia მედეა, Medea, ladina Medea) oli vanakreeka mütoloogias Kolchise kuninga Aietese nõiavõimetega tütar, Kirke nõbu ja päikesejumal Heliose lapselaps, argonautide juhi Iasoni naine.

Iasoniga oli tal kaks last, Mermeros ja Pheres. Vanakreeka kirjaniku Euripidese tragöödias "Medeia" jätab Iason Medeia maha, kui Korintose kuningas Kreon pakub talle naiseks oma tütart Glauket (Kreusa Seneca tragöödias "Medea", samuti Propertiusel). Tragöödia kirjeldab Medeia kättemaksu abikaasale mahajätmise eest.

Iasoni müüte on tõlgendatud^[1] osana müütide rühmast, mis kirjeldavad, kuidas muistsel, Trooja sõjale eelnenud kangelasajastul võitlesid kreeklased varasemate, "pelasgide" kultuuridega Kreeka maismaal, Egeuse regioonis ja Anatoolias. Iason, Perseus, Theseus ja Herakles on kõik "piiripealsed" tegelased, kes asetsevad vana, šamaanide ja ktooniliste maajumaluste, ning uue, pronksiaja Kreeka maailma piiril.^[2]

Medeia on osaline Iasoni ja argonautide müüdis. Kõige paremini tuntakse seda hilises kirjanduslikus versioonis, mille pani "Argonautika" nime all kirja Apollonios Rhodoselt. Eneseteadlikkusele ja pingutatult arhailisele sõnastusele vaatamata põhineb see hiline eepiline poeem vanadel müüdifragmentidel. Enamik lugusid tunneb Medeiat nõiana, keda tihti kujutatakse ka Hekate preestrinnana. Iasoni ja Medeia lugu on väga vana ning algselt pandi see kirja umbkaudu samal ajal, kui Hesiodos kirjutas "Theogonia". Seda tundis juba "Väikese Iliase" autor. Lisaks eelmainitud Hesiodosele, Euripidesele, Apolloniosele ja Senecale on Medeiast kirjutanud ka Herodotos ("Historia"), Gaius Valerius Flaccus ("Argonautica"), Apollodoros ("Bibliotheke"), Pindaros (Pythia oodid), Gaius Iulius Hyginus ("Fabulae") ja Ovidius ("Heroides", "Metamorfoosid", "Tristia"). Uuematel aegadel on Medeia legendi tõlgendanud näiteks Geoffrey Chaucer ("The Legend of Good Women", 1386), Pierre Corneille, Franz Grillparzer ja Jean Anouilh.