Minevik on keeles ajakategooria liige. Eesti keele minevikuajad on imperfekt ehk preteeritum ehk lihtminevik, perfekt ehk täisminevik ja plu(skvam)perfekt ehk enneminevik.[1]
Verbi minevikutähendus on sündmushetke ja kõnehetke suhe, mis tekib vaatlushetke vahendusel. Sündmust vaadeldakse vaatlushetke seisukohalt, mis võib langeda kokku kõnehetkega, sellele eelneda või järgneda.[1]