Patt

See artikkel räägib patust; patiseisu kohta vaata artiklit Patt (male)

Patt on religioosses tähenduses seadusest üleastumine või vastuhakk Jumalale.

Teoloogias uurib pattu distsipliin nimetusega hamartioloogia.

Vanas Testamendis tähendab patt enamasti sõnakuulmatust (heebrea keeles peša 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on het 'eksimine, ekslemine' ja avon 'üleastumine'. Kunagi ei seostata pattu Jumala armastamisega.

Uues Testamendis on kõige tavalisem sõna patu kohta ἁμαρτία hamartia (kreeka keeles tähendusega eksitus või viltuminek, ka iseloomuviga). Jeesus ei räägi kunagi patust üldiselt, vaid üksnes konkreetsetest asjadest. Paulusel hakkab kujunema üldine seisukoht: patt on Jumala seadustele vastandumine. Paulus kasutab sõnu parakoe 'sõnakuulmatus', aga ka epithymia 'himutsemine'. Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi.

Varakristlik kirik ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. Athanasiose järgi on paljud pühakud patust puhtad. Aleksandria Kyrillose järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba Tertullianus edendab pärispatu õpetust mõistega vitium originis. Augustinus väitis, et enne algpattu (peccatum originale) võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse himu (concupiscentia) mõiste, mis seostub seksuaalsusega ning on algpatu (peccatum originale) kaudu pärandus Aadamalt. Esimeses Moosese raamatus (1Ms 2:4-3:24) ei räägita tegelikult pattulangemisest ega seksuaalsusest.

Augustinusest ja teistest kirikuisadest lähtunud kristliku teoloogia kohaselt on inimene Aadama algpatu tõttu patune juba sündides. Kristus lunastas inimesed sellest oma kannatuste ja ristisurmaga, andes võimaluse sellest vabaneda. Ristimise ja teiste sakramentide abil võidakse sellest pärispatust vabaneda, kuigi ka see ei pruugi kunagi olla lõplik ega täielik. Seetõttu on iga inimene (kristlane) alati patune ja süüdlane. Palvetes tunnistatakse end süüdi (mea culpa) ning palutakse halastust (Kyrie eleison, Christe eleison). Meieisa palves: anna meile andeks meie võlad. Ave Maria palves: ora pro nobis peccatoribus (palveta meie pattude pärast). Enesealandamised ja rituaalsed enesepiitsutamised on iseloomulikud paljudele kristlikele suundadele.

Katoliikluses loendatakse seitset surmapattu:

1. uhkus (superbia) 2. omandihimu, ahnus (avaritia) 3. kiim, iha, lõbu (luxuria) 4. kadedus (invidia) 5. aplus, õgardlikkus (gula) 6. viha, raev (ira) 7. laiskus (socordia).

Igaühele neist vastab teatud kindel deemon. Kaks pattu - tüdimus, loidus, mõttelaiskus (acedia) ning edevus, tühisus (vanagloria) - ei käi seitsme surmapatu alla ning neid määratletakse kui "ajaloolisi" patte. Kasutusel on veel loendid neli taevanikisendavat pattu ja kuus pattu Püha Vaimu vastu.

Patt kõnekeelses tähenduses on sagedasti seostatud seksuaalsusega, kuid on kasutusel ka paljudes muudes tähendustes (vale või eksimus, seaduserikkumine vms).