Pentium 4

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pentium 4 on Inteli mikroprotsessorite seeria, mida toodeti 2000–2008.

Selles protsessoris kasutati läbinisti uut x86 arhitektuuri 7. põlvkonda kuuluvat NetBursti mikroarhitektuuri, mis oli esimene suur edasiarendus pärast Pentium Pro's kasutatud P6 mikroarhitektuuri (Pentium II, III jne. aastast 1995). Tänu väga sügavale käsukonveierile (instruction pipeline) võimaldas NetBurst saavutada kõrgeid taktsagedusi (kuni 3,8 GHz). Kiirust piiras vaid kõrge soojuseraldus, mille tingis protsessori suurenenud võimsus (Prescotti seerial kuni 115 W).

Esimesed Pentium 4 tuumad koodnimega "Willamette" anti välja 2000. aasta novembris ja nad töötasid taktsagedustel vahemikus 1,3–2,0 GHz. Tähelepanuväärne oli esisiini (FSB) taktsagedus 400 MHz. See tähendab, et sagedusel 100 MHz sooritati ühes taktis 4 mäluoperatsiooni. Samal ajal oli AMD Athloni esisiini kiirus 200 või 266 MHz. Hiljem toodi turule NetBurstil põhinev versioon algtaseme Celeroni protsessorist (mida tihti nimetati Celeron 4-ks) ning kõrgtaseme Xeon protsessor tööjaamadele ja SMP konfiguratsioonidele. Kahetuumaline versioon sai nimeks Pentium D.

Pentium 4 kasutas esmakordselt SSE2 ja Prescotti seeria ka SSE3 käsustikku, mis võimaldas kiirendada arvutusi, multimeediarakendusi ja mänge. Hiljem võeti kasutusele Hyper-Threading ehk ühe füüsilise protsessori kasutamine kahe loogilise protsessorina. Aastal 2004 laiendati 32-bitist käsustikku 64-bitiste käskudega (x86-64).

Pentium 4 järeltulijaks sai Intel Core 2, mis kasutab Core mikroarhitektuuril põhinevat Conroe tuuma. See anti välja 27. juulil 2006.