Piipar

Piipar (inglise keeles pager) on kompaktne raadiosagedustel töötav seade, mis võtab vastu nii teksti- kui helisignaale.

Piiparid töötati välja 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel. Esimesi seadmeid kasutasid peamiselt haiglad ja hädaabiteenused. Piipar töötab raadiosagedustel ning sisaldab vastuvõtjat, väikest ekraani ja patareid. Algsemad mudelid suutsid edastada saajale vaid telefoninumbri, millele kasutaja pidi tagasi helistama. Hilisemad versioonid toetasid ka tekstisõnumeid ja helisignaale. Sõnumid edastati piiparile läbi teenusepakkuja keskjaama.

Piiparite massiline kasutusaeg oli lühike. 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses toimus mobiilside kiire areng. Mobiiltelefonid pakkusid kahesuunalist suhtlust ning lisaks sellele toodi turule mitmed uued funktsioonid – internetiühendus ja rakendused, mis pakkusid rohkem isiklikku vabadust. Kui mobiiltelefonide hinnad langesid, kadus vajadus piiparite järele. Kuid teatud erialadel on see tehnoloogia siiani kasutuses. Nii kasutatakse neid seadmeid endiselt meditsiinis, kaevandustes ja päästeteenistuste töös^[1], kus on oluline, et suhtlus töötaks ka piiratud mobiilileviga paikades ja seadmed oleks töökindlad.