See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2016) |
Regatul României 1881–1947 | |
Rumeenia Kuningriik aastal 1939. | |
Valitsusvorm |
konstitutsiooniline monarhia (1881–1938, 1944–47) absoluutne monarhia (1938–40) parempoolne diktatuur (1940–41) sõjaväeline diktatuur (1941–44) |
---|---|
Pealinn |
Bukarest (1881–1916 / 1918–47) Iași (1916–18) |
Religioon | rumeenia õigeusk |
Riigikeeled | rumeenia |
Rahaühik | Rumeenia leu |
Rumeenia Kuningriik (rumeenia: Regatul României) oli konstitutsiooniline monarhia, mis eksisteeris 13. märtsist 1881 kuni 30. detsembrini 1947, määratletuna esimese kolme Rumeenia põhiseadusega (1866, 1923, 1938). Rumeenia kuningriik algas kuningas Carol I valitsemisega, kes tõi rumeenlastele sõltumatuse Osmanite riigist Rumeenia iseseisvussõjas (Vene-Türgi sõja (1877-1878) osa), ja lõppes kuningas Mihai I troonist loobumisega 30. detsembril 1947, Nõukogude Liidu survel liitlaste vaikival ja salajasel, kaudsel nõusolekul (Jalta konverentsi ja salajaste kokkulepete tulemusena). Sellisena on see täiesti erinev Rumeenia vanast kuningriigist, mis tähendab üksnes kuningas Carol I valitsemisaega 14. märtsist (vkj.) (27. märtsist) 1881 kuni 27. septembrini (vkj.) (10. oktoobrini) 1914.
Aastatel 1859–1877 arenes Rumeenia kahe ühe vürsti alluvuses vasallvürstiriigi (Moldova ja Valahhia) personaalunioonist täieõiguslikuks sõltumatuks Hohenzollernite monarhia kuningriigiks. Aastatel 1918–1920, Esimese maailmasõja lõppedes, ühendati Rumeenia kuningriigiga Transilvaania, Ida-Moldova (Bessaraabia) ja Bukoviina, tekkis "Suur-Rumeenia". Aastal 1940 loovutati Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina, Põhja-Transilvaania ning Lõuna-Dobrudža vastavalt Nõukogude Liidule, Ungarile ja Bulgaariale, ja vaid Põhja-Transilvaania saadi pärast Teise maailmasõja lõppu tagasi. Aastal 1947 oli viimane kuningas sunnitud troonist loobuma ja monarhia asendati Rumeenia Kommunistliku Partei poolt valitsetud sotsialistliku vabariigiga.