Tartu piiskop

Tartu piiskop (ladina keeles Episcopus Tarbatensis) oli Tartu piiskopkonna ilmalik ja vaimulik valitseja aastatel 1224–1558.

Mõnikord alustatakse Tartu piiskoppide loendit Theoderichi nimega, kes määrati Eestimaa piiskopiks asukohaga Lihulas 1211. aastal. Kuid tema ei jõudnud tegelikult Lihulassegi ning järgmine Lihula piiskop, piiskop Alberti vend Hermann von Buxhövden, kes 1219. aastal Alberti poolt Theoderichi järglaseks määrati, asus 1223. aastal resideerima Otepääle. 1224, kui Tartu vallutati, asus Hermann oma keskust aga sinna rajama. 6. novembril 1225 läänistas roomlaste kuningas Heinrich VII piiskopile praeguse Lõuna-Eesti (Ugenois cum Waigel, Sobolitz, Saccala cum Moicke, Alumbus et Nurmegunde), mille lääneosa läänistas piiskop edasi Mõõgavendade ordule. 1234. aastast kandis ta ametlikult paavsti poolt antud Tartu piiskopi nimetust.

Viimane Tartu piiskop Hermann II Wesel alistus 1558. aasta juulis aga Vene vägedele ja küüditati samal aastal Venemaale, kus ta viis aastat hiljem suri. Ühtekokku oli ametis 26 Tartu piiskoppi, koos Theoderichiga 27.

Tartu piiskopi ilmalik valdus ehk stift haaras üldjoontes endise Ugandi muinasmaakonna ala ning oli ainus keskaegse Liivimaa riikidest, mis koosnes ühest kompaktsest territooriumist. Tema vaimulik võim ehk diötsees ulatus aga ka ordualadele endises Sakala muinasmaakonnas ning Kesk-Eesti lõunaosas.