Transsubstantsiatsioon (ladina keeles transsubstantiatio) on katoliku kiriku õpetuse kohaselt substantsi muutumine, kus armulauasakramendi pühitsemise käigus muutuvad armulaualeib ja -vein Kristuse ihuks ja vereks.
Katoliikliku dogma kohaselt tekib armulaualeivas ja -veinis Kristuse ihu ja vere tõeline, mitte pelgalt sümboolne kohalolu. Nii jäävad leib ja vein armulaua käigus samaks üksnes välise nähtumusena, kuid selle aluseks olev substants teiseneb.[1][2]
Katoliku kiriku kõrval tunnistavad transsubstantsiatsiooni ka kreekakatoliku (metousiosis), õigeusu ja mitmed idakirikud, sealhulgas Assüüria idakirik, ehkki neis ei ole sellele mõistele antud samasugust dogmaatilist määratlust.
Katoliku kirik kuulutas transsubstantsiatsiooni dogmaks Lateraani neljandal kirikukogul 1215. aastal.[3]
Valdav osa reformatsiooni käigus sündinud protestantlikest kirikutest transsubstantsiatsiooni ei tunnista, kuigi samas tunnistavad näiteks anglikaani ja metodisti kirik Kristuse ihu ja vere kohalolu.[4][5][6][7][8] Luterlikus kirikus esineb erinevaid seisukohti küsimuses, kas luterliku doktriini kohaselt võib armulaua käigus toimuvat nimetada konsubstantsiatsiooniks (Kristuse ihu ja vere kohaloluks samaaegselt leiva ja veiniga) või mitte; vastandina reformeeritud teoloogiale kasutab luterlik teoloogia väljendit unio sacramentalis, mis tähistab Kristuse ihu ja vere ühinemist armulaualeiva ja -veiniga, mitte ühe substantsi teisenemist teiseks, nagu toimuvat kirjeldab katoliiklik doktriin.[9]